Morgue's Last Choice - 7511

Morgue's Last Choice'iga olen ma varemgi kokku puutunud: detsembris arvustasin nende ühisplaati EDASI-nimelise bändiga ning aastate eest kirjutasin nende täispikast albumist "Killer Fungus". Tänaseks on neil taas ilmunud uus täispikk, millega on loomulikult kaasnenud stiilivahetus (MLC on läbi oma ajaloo eksperimenteerinud mitmesuguse elektroonilise muusikaga ning seganud seda ka metali süngemate vormidega). Kui žanrinimetus "õõvamüra" teis huvi tekitab, siis olete õige albumi lainel. Märksõnadeks olgu mehaanilised helid, tõrrepõhjast kostuv midagi arusaamatut pomisev vokaal ning loomulikult aeglane ambient.

Hoiatan kohe alguses ära, et "7511" ei ole mõeldud taimetoitlastele ega üldse neile, kes armastavad meie neljajalgseid sõpru. Nimelt on plaadi temaatikaks tapamaja ja selle asukad. Kuus lugu üheksast kirjeldavad helide keeles erinevaid tapamajas leiduvaid ametikohti ja nende igapäevast leivateenimist. Seda muidugi mitte dokumentaalfilmi võtmes, kus taustal kõlab liftimuusika ning viisaka olemisega vabrikutöötajad euronõuete järgimise kohta intervjuusid annavad, vaid natuke... teistmoodi.

"Rümbatükeldaja" avab plaadi ja näitab paari minuti järel ära, mis sorti kraamiga tegu on, kui kostuma hakkavad hääled, mis meenutavad veel elavate (ent juba tükeldusel olevate) sigade kisa ja veiste korinat. "Konditustaja" tööd võib kuuldu alusel kirjeldada kui saatanakummardamist tuhandete mädanevate jõehobude taustal, kes sisemiste gaaside survel ükshaaval lõhki purtsatavad. Kõige parem atmosfäär on aga minu arvates loos "Nülgija", kus efektidesse uputatud rögisev vokaal ning kummalised taustahelid tekitavad tõesti mulje, et oled tunnistajaks mingile loomanülgimise eriti brutaalsele vormile. Niisuguste lugude kõrvale on lisatud ka instrumentaalseid vahepalu, mis tutvustavad süntesaatori piiramatuid kasutusvõimalusi müstilis-sürreaalsest ambientist kuni orelimuusikani.

Nagu te arvata võite, ei ole "7511" kõigi jaoks. Põhiline sihtgrupp saab kahtlemata olema sünge elektroonilise muusika skene. Ka inimesed, kellele meeldivad funeral doomi räpasemad esindajad nagu Senthil ja Black Bile, võivad siit endale midagi leida. Loomulikult on "7511" pimeda ruumi ja heade kõrvaklappide muusika. Teises toas mängiv raadio ja lahtisest aknast kostuv pühapäevane tänavamüra võivad hapra atmosfääri lõhkuda. Õiges meeleseisundis aga avab see album ukse masinliku kurjuse ja rebeneva liha süngesse maailma. Kui teile istuvad splatter-filmid, siis pange mõni aegluubis käima ja kuulake seda plaati. Või siis (vabandan enesereklaami pärast!) lugege muusika kõrvale minu kirjutatud gore-horror-juttu "Verepulm vaksalis".

Kogu selle aja mõtlesin ma, et ei tahaks kuidagi klišeede kasutamisse laskuda, aga tutkit: MLC on saavutanud selle, mida on üritanud paljud mõttekaaslased, neist enamus edutult: loonud muusikat, mis kõlab, nagu pärineks otse põrgust. See on moodsa aja põrgu; tule ja väävli asemel on konksude otsas rippuvad tukslevad lihakehad ning sarviliste kuradite asemel käivad ringi põlledes timukad. Õõvastav ja kalk, ent omal ülepingutatud moel jõhkralt realistlik – kuid kas see polegi ekstreemse muusika ideaal?

Paremad lood: Rümbatükeldaja, Nülgija, 7511

8/10


MySpace, Facebook

Iced Earth - Dystopia

Aasta esimesed kuud on melomaani elus peaaegu alati kõige igavam periood – detsembris toimunud psühhootilisest kuulamismaratonist ja isiklike edetabelite koostamisest tekkinud muusikaline pohmell kimbutab ning uut head kraami jaanuaris-veebruaris väga palju ei ilmu. Sellest johtuvalt olengi ma need kaks kuud ainult vanast rasvast elanud ning kunagisi lemmikuid taasavastanud. Nõnda sattusingi ma Iced Earth'i möödunudaastase üllitise peale ja mingist masohhistlikust nostalgiatundest ajendatuna otsustasin neile veel ühe võimaluse anda – üldiselt olin ma bändi juba maha kandnud, kuna kolm eelnevat plaati ei kannatanud kriitikat. Aga juba "Dystopia" esimest lugu kuulates suutsin ma üllatuda, ja sealjuures meeldivalt! Selle albumi puhul on oluline rääkida kahest punktist – esiteks tundub, et Iced Earth'i vana stiil hakkab tagasi tulema, ning teiseks on bändil jälle uus vokalist.

Viimane punkt kõigepealt: mikrofoni taha on tekkinud mingi tundmatu noor nägu nimega Stu Block. Neile, kes bändi ajalooga viimase kümne aasta jooksul tuttavad pole, teadmiseks: Iced Earth'i kuldaeg lõppes pärast albumit "Horror Show" 2001. aastal, kui käis tants kahe teatava torni ümber, mis laulja Matt Barlow'is nõnda patriootlikke tundeid tekitas, et ta metalist eemaldus ning politseinikuks läks. Meest hakkas asendama teine väärikas nimi Tim "Ripper" Owens, kellega loodi kaks kahjuks mitte kuigi hästi välja kukkunud plaati. Pärast seda tuli Barlow tagasi, et lindistada "The Crucible of Man", kuid kas polnud kadunud poeg hingega asja juures või oli terve bänd väsinud, ent ka see album ei õigustanud fännide ootusi. Umbes selles punktis olin ma suhteliselt kindel, et Barlow ja ninamees Joh Schaffer jäävadki koos keskpäraseid üllitisi välja andma, et vanaduspäevil veranda peal kiiktoolis istumiseks raha koguda.

Uus mees Stu Block on aga täiesti korraliku ja jõulise häälega vokalist ning meenutab kohati bändi eelmisi lauljaid, mis oligi ilmselt tema vastuvõtmise kriteeriumiks. Muidugi ei ole ta Matt Barlow – keegi ei ole, sest väärikama ja samas emotsionaalsema häälega vokalisti pole kogu heavy metalis olnud ei varem ega hiljem – aga oma osasse ta sobib, kuna parem mees on läinud. Ja ma ütleks, et Stu osa "Dystopia" tegemisel polnud kerge täita, sest ülejäänud bänd on vähemalt minu kõrva järgi küll nahast välja pugenud, et Iced Earth'i kunagine stiil tagasi tuua.

Nagu me paljude kurbade näidete varal teame, õnnestub vanade aegade tagasitoomine muusikas äärmiselt harva. "Dystopia" ei ole teine "Something Wicked", aga kuramus! ega nad liiga kaugelt mööda ka ei pane. Minu jaoks teevad power/heavy metali kuulatavaks meeldejäävad, nakkavate refräänide ja meloodiatega lood (mille massiline puudumine on peapõhjus, miks ma sellest žanrist juba aastate eest irdusin) ning uue plaadi peal on nad täitsa olemas – erinevalt kahest eelnevast albumist, mis olid lihtsalt monotoonsed, ning "The Glorious Burden"ist, mille rikkus ära liigne valgepea-merikotkaste poole õhkamine muusikalise kvaliteedi arvelt. "Dystopia"t mängitades võib kuulda Iron Maiden'ilikku energiat ja Barlow'i-aegsete Iced Earth'i laulude struktuuri, aga kahjuks ka ballaadilikke lugusid, mis kunstlikult aeglasemaks tehtud, et Euroopas pesitsevaid sukapüksihevi imalamaid vorme austavaid tegelasi rõõmustada.

Vähemasti algab plaat jõhkralt hea palaga ning see jätab tegelikult kuni lõpuni hea maitse suhu. "Dystopia" tundub muide pikem kui ta tegelikult on – kolmeteistkümnest loost vaid kaks ületavad viie minuti piiri – sest iga paari keskpärasema laulu järel tuleb üks pauer-refrääniga laul, mis kuulaja jälle käima tõmbab. No ja kurat, mida sa ühelt ajale jalgu jäävalt hevibändilt ikka tahad, eriti kui mainitud bänd liikmeid tihedamini vahetab kui kitarrikeeli (ma ei tea tegelikult, kas keeli vahetatakse tihti või mitte – pillimehed, uu?). Samm õiges suunas on igatahes astutud, täiesti mõttetuid palasid pole ning kui praegune koosseis püsima jääb (st kui diktaator Schaffer kedagi välja ei viska), siis ei näe ma põhjust, miks kunagine Iced Earth ei võiks veel jõulisemalt tagasi tulla.



Paremad lood: Dystopia, Anguish of Youth, Tragedy and Triumph

7/10


Koduleht, MySpace, Facebook, Encyclopaedia Metallum

Monolithe - Interlude Second

Tänavuse jaanuarikuu teisel päeval, kui enamus maailmast veel pohmelli välja magas, andsid mõned mehed juba duumi välja. Süüdlased olid ansamblist Monolithe ning üllitiseks nende teine EP, kandes vaimustavalt kreatiivset pealkirja "Interlude Second" (võite pakkuda, mis esimese EP nimi oli). Masendusmuusika sõbrad võivad mäletada, et see bänd lõi möödunud kümnendi keskpaigas oma kahe täispika albumiga "Monolithe I" ja "Monolithe II" päris kõvasti laineid ning üldiselt peeti neid tollal üheks paremaks funeral doom pundiks. Kahjuks hakkasid neil seejärel pillid tolmu koguma ning enne käesolevat EP-d olid keeled juba viis aastat vaikinud.

Minul on tunne, et varsti võib oodata mõne suurema reliisi ilmumist. Esiteks on bändi muusikas toimunud märgatav areng, minu kurvastuseks muidugi funeral doomist veidi eemale, ning "Interlude Second" on selles mõttes pigem pillimeeste proovikivi kui tõsiseltvõetav album. Mis ei tähenda, et tegu poleks tõsiseltvõetava albumiga, sest mängus on ikkagi üle poole tunni kvaliteetduumi, aga järgmine täispikk saab peaaegu kindlasti olema midagi tunduvalt suuremat ja uhkemat.

Loodan, et ka paremat, sest hoolimata muusika ilmselgest kvaliteedist on "Interlude Second" kuidagi külmaks jättev ja unine - ühe doom metal bändi jaoks üks hullemaid möödalaskmisi. Ansambel on läinud eksperimentaalsuse libedale teele ning ehkki siin-seal on kuulda päris huvitavaid helilisi konstruktsioone, on üldmulje kuidagi... tühine. Umbes nagu võrrelda päris Eiffeli torni ning tornist endast kolm korda rohkem maksma läinud arvutustehnikaga loodud 3D-imitatsiooni. Pealtnäha ilus ja uhke, aga mitte päris see. Väga kunstiline, aga puudub substants. Tummisust pole, noh. Kuna Monolithe on Prantsuse bänd, siis ei maksa niisuguse tendentsi üle ka imestada - mina nimetaksin seda "mandrieuroopa sündroomiks" ning juhiksin tähelepanu tõsiasjale, et see mõjutab ka teisi metaližanre ja produtseerib pehmetele ja poliitkorrektsetele ühiskondadele kohaseid "ohutuid" bände. Võtame asja kokku tõdemusega, et Monolithe pole enam nõnda monoliitne, kui ta vanasti oli, ning jätame teema sinnapaika.

Ikkagi ma soovitan kulutada 36 minutit oma elust ning "Interlude Second" ära kuulata. Võibolla arvate teie teistmoodi kui mina, sest, nagu ma juba rõhutasin, on see EP vaieldamatult kvaliteetne. Ja võibolla on see album lihtsalt heaks pilguheiduks moodsa doomi maailma. Kui teile meeldis Shape Of Despair'i kolmas plaat "Illusion's Play", siis kuulake kindlasti - nende kahe bändi areng on samasuunaline ja võrreldav, ehkki kõlavad nad erinevalt. Üldiselt... otsustage ise.

Muide, Monolithe arvab ka, et te peakside antud üllitist kuulama, aga raha ei taha. Küsige siit.


6/10

MySpace, Encyclopaedia Metallum