Jõuame siis asja tuumani: ilmunud on kodukootud kassett, kus materjali kahelt esitajalt. Esimesest neist, nimega EDASI, sain ma teadlikuks alles käesoleva reliisiga seoses. Teine esitaja, Morgue's Last Choice, on Eesti alternatiivse muusika maastikul see-eest üsna vana ja tuntud nimi. Siinkohal eeldan ma, et minu lugejad omavad mingitki varasemat kokkupuudet muusika äärmuslike vormidega. Vastasel juhul võib albumi sisu tõesti kokku võtta ühe sõnaga "MÜRA", ning tagasi Straussi kuulama minna. Ega minagi, tunnistan, eriline noise'i ega üldse elektroonilise muusika asjatundja pole, aga tänu oma veidi suurematele kogemustele ekstreem-metali vallas oskan ma sellest vähemalt natuke aru saada.
EDASI on kahest bändist karmim. Põhimõtteliselt kõlab nende kraam nagu ketaslõikuriga töötamise hääl, millest keegi konservatooriumist halva käitumise pärast välja visatud tegelane püüab sünti üle mängida. Lisaks Töömehele ja Sündimängijale näikse bändis olevat ka kolmas liige, Harju Keskmine Grindcore-vokalist, kes taustahelide järgi otsustades iseend edutult arvutisse installeerida üritab. Ma arvan, et omadussõna "kaootiline" loodi just niisuguse muusika puhuks, mida EDASI mängib. Samas tuleb möönda, et sedalaadi kaos pole sugugi ebameeldiv – olen leidnud, et just müramuusika jõhkramad vormid on need, mida lihtsam kuulata ja nautida on. Sel ajal, kui aeglane noise pidevat tähelepanu nõuab, võib EDASI-taoline kraam vabalt taustal kõlada, lastes muudele asjadele keskenduda ning tekitades ometi korraliku kuulamiselamuse. Ja kui muusika vahepeal tuurid maha võtab ja kakofoonia lühikeseks ajaks polüfooniaks digimuutub, nagu kolmandas või viiendas loos, saab pea relaka kiunumisest puhata, et uueks pealetulevaks müralaadungiks valmis olla.
Ja MLC pool on just niisugune, kus aju end pingutama peab. Nende materjal algab tagasihoidliku ambient-palaga ning jätkab sämplite kuhja all ägavate väga erineva kõlaga lugudega. Et MLC on oma karjääri jooksul lisaks mitmesugusele elektroonilisele muusikale ka black ja doom metaliga flirtima õppinud, ja tõenäoliselt veel teistegi stiilidega, millest ajalugu vaikib, siis on nende materjali puhul peaaegu võimatu kuhugi näppu peale panna ja öelda, et siin kuulen ma just seda mõjutust. Samas on kogu see helipursete segapudru vägagi oskuslikult kokku pandud ning kõrvu kikitades võib mustrist isegi aru saada. Arusaamine väljendub tundes, et sind lohistatakse läbi erinevate sürrealistlike ja õudsete stseenide ning taotakse järjepidevalt mingi tömbi esemega pähe, ehkki vere- ja ajumassisegune klimp kuklas enam valu tunda ei suuda. Mitmekihilised helid, meenutades vanade külgvaates videomängude taustapilte, ja kusagilt kaugusest kostuvad häälitsused, mille puhul ei saa aru, kas need kõlavad inimese, masina või muumia kurgust, annavad kogu kompotile midagi füüsilise mõõtme taolist ning loovad tõeliselt dementse atmosfääri.
Ma ei tea, kui palju mu jutust EDASI ja Morgue's Last Choice'i loomingu mõistmisel abi on. Tõenäoliselt on lihtsam asi ise ära kuulata ja kindlasti – see on tähtis! – mitu korda kuulata. Minul läks neli-viis korda, enne kui mu peas mingisugune arvamus formuleerus ja ma auga öelda võisin, et nüüd hakkan ma albumist aru saama. Eemaletõukava müra alla on peidetud täiesti mõtestatud muusika; see tuleb sealt oma jõududega välja kaevata. Kindlasti pole käesolev materjal kõigi jaoks (vaatan teie poole, Straussi fännid); ka minul on noise'i ja teiste elektrooniliste nurisünnitiste nautijana veel kõvasti arenguruumi. Aga mingi samm on astutud ning selle kasseti kuulamisele kulutatud aega ma tagasi nõuda ei kavatse.
Paremad lood: Grandeur Unveiled, Sinuatriaalsõlme Arütmia
7/10
EDASI: MySpace, Facebook
Morgue's Last Choice: MySpace, Facebook
No comments:
Post a Comment