2011. aasta parimad albumid

Etskae, jälle on põhjust aastakokkuvõtte tegemiseks. Olgu öeldud, et umbes oktoobrini arvasin ma, et 2011 on muusikaliselt läbi kukkunud, nagu viimasel ajal tavaks, ja et doom metal on surnud, nagu ma eelmise aasta edetabelit koostades nukralt kurtsin. Õnneks (ja hea muusika otsimisega natuke vaeva nähes, mitte ainult vingudes) selgus, et hirmud olid alusetud ja et 2011 on tegelikult üle pika aja väga hea aasta, vähemalt ekstreemse doomi austajatele nagu mina. Skene saavutused traditsioonilise doomi vallas on veidi nigelamad, millest on võrdlemisi produktiivse eelmise aasta valguses kahju, ning teistel muusikastiilidel pole ma peaaegu üldse silma peal hoidnud. Igatahes on siin minu mõttetöö tulemus, ja ma vabandan kõigi minust viletsama maitsega inimeste ees funeral doomi rohkuse pärast.

15. Until My Funerals Began - Behind the Window
Kes sel vihmasel talvel kurbadest meeleoludest puudust tunneb ja leiab, et tahaks auku oma südames millegagi täita, peaks käesoleva bändiga tutvuma. "Behind the Window" on ahastav ja hingerebestavalt nukker üllitis, mida minu kõrvad klassifitseerivad funeraliga flirtivaks death/doomiks.

 
14. Wreck Of The Hesperus - Light Rotting Out
Uus WotH oli minu jaoks küll väike pettumus - nende viimase üllitise "The Sunken Threshold" alusel ootasin esiviisikusse sobivat materjali - aga oma eesmärgi täidab uus album ometi ning pakub huvilistele neljakümmet minutit räpast, jõhkrat ja monotoonset sludge'ilikku kanalisatsioonidoomi.

 
13. Descend Into Despair - Vanity Devotion
See Rumeenia bänd mängib vana kooli hõngulist tektoonilise raskusega death/doomi. Omamoodi kvaliteedimärgiks on see, et tegu on EPga, millel kestust üle poole tunni. Ainult Tõelise Doomi (TM) ringkondades tuleb niisugune asi kõne alla.

 
12. Abstract Spirit - Horror Vacui
Lovecraft'ilik funeral doom on sihuke hingitsev stiil, mille kõrghetked ilmselt möödas on, kuid mis iga aasta vähemalt ühe-kaks albumit ilmale tuua suudab. Tänavune ilmutis on Abstract Spirit, kes on teinud läbi tõelise muutumise ning suutnud sitast saia vormima hakata. "Horror Vacui" on lämmatav, kosmiline õõvamuusika mingist totaalselt teistsugusest dimensioonist. Hehe, tegelikult tuleb see Venemaalt.

 
11. Burzum - Fallen
Üllatan iseennastki, mainides oma edetabelis Burzumit, aga nii on. Tõttöelda on "Fallen" esimene Burzumi album, mis mulle tõesti meeldib. Pole tema vana loomingu võludest kunagi aru saanud, ning "Belus" oli liiga veider, aga "Fallen" kõneleb minuga just niisuguses keeles, mida ma põhjamaiselt metalilt ootan. Nagu netiavarustes lugeda võib, ei ole üldsus sugugi mitte sama vaimustatud kui mina. Oh well...
 
 
10. Neoandertals - Ebu Gogo Gutting the Child
Kirjutasin albumist pikemalt siin.


9. Colosseum - Chapter III: Parasomnia
Kirjutasin albumist pikemalt siin.


8. Sacrimony - ...and Abyss He Created
See bänd on mõeldud kõigile neile, kes igatsevad taga Skepticismi varajast stiili. Sacrimony muusika meenutab peaaegu üks-üheselt matusemeistrite debüütalbumi "Stormcrowfleet" helisid. Ainult selles osas hoiatan, et "...and Abyss He Created" on pea tervenisti instrumentaalne plaat, kui see kedagi häirima peaks.


7. An Autumn For Crippled Children - Everything
Tobedale nimele vaatamata ei ole tegu metalcore-ansambliga. Aga millega tegu on? Hui ma tean. "Eksperimentaalne pläkk" oleks ilmselt kõige tabavam lahterdus, ehkki tõde see absoluutselt ei haara. Osad tegelased on mõelnud välja kõlava žanrinimetuse metalgaze ja bändi sinna paigutanud. Igal juhul teeb AAFCC hurmavalt kaootilist ja põnevalt eksperimentaalset muusikat, nii et selliste märksõnade peale erutuvad melomaanid peaksid kindlasti kõrvu kikitama.


6. Comatose Vigil - Fuimus, Non Sumus...
Ma pole oma armastusest Comatose Vigili vastu kunagi saladust teinud; ansambel on mind armastanud vastu sellega, et pole oma ideaalilähedast muusikavormi kunagi muutnud. Nagu alati, tasub nende loomingut võrrelda ülalmainitud Colosseumi ning varajase Shape Of Despair'iga. Kuulake seda bombastilist ja ülirasket matusemetalit - muud nagu ei oskagi soovitada.


5. Ixion - To the Void
Prantsusmaa ei ole just maailma hukatusmuusika lipulaevaks; seda enam tasub tähele panna, kui konnasööjad selles vallas millegi heaga maha saavad. Ixioni debüüt on kindlasti mainimisväärne plaat, sisaldades süntesaatori arvelt absoluutselt mitte kokku hoidvat atmosfäärilist death/doomi. Pange tähele sõna atmosfääriline, sest just siin albumi rõhuasetus nii bändi kavandite kui lõpptulemuse järgi.


4. Pantheist - Pantheist
Kunagine funeral-ikoon on oma arengus pika ja kohati konarliku tee maha käinud. Minu arvates läksid juba 2005. aasta "Amartia"'st alates asjad allamäge. Õnneks on trend pöördunud ning Pantheist on jälle oluline bänd, ehkki fjuunerali nad enam ühegi kategooria kohaselt ei viljele. Käesolev plaat on segu paljudest stiilidest meeleolurokist doomini, tähendades väga mitmekülgset, vaheldusrikast ja ilusat muusikat. Sakraalsete metal-helide armastajad peaksid seda kindlasti kuulama.

 
3. Mournful Congregation - The Book of Kings
Nagu funeral doomi kuulajad teavad, on Mournful Congregation žanri üks vanemaid ja juhtivamaid tegijaid. "The Book of Kings" jätkab 2009. aasta meistriteose "The June Frost" suunda, mängides tõeliselt aristokraatliku kõlaga muusikat. Paljud moodsad matusebändid üritavad niisugust kvaliteeti saavutada, kuid vanadel saurustel õnnestub see ikka kõige paremini.

 
2. Esoteric - Paragon of Dissonance
Näe, Esotericul on uus album väljas. Ma ei pea vist seletama, millega tegu on või miks see minu (ja tõenäoliselt kogu ekstreemmetali maailma) edetabelit kaunistab? Tore! Liigume siis edasi võitja juurde...


1. Murkrat - Drudging the Mire
Murkrat on äärmuslikku doomi mängiv tüdrukutebänd sunnitööliste ja mõrvarliku looduse kodumaalt Austraaliast. Mulle meeldis juba nende debüütalbum ning täna võin ma rahuldustundega möönda, et bändi muusika on kolme aastaga ainult rämedamaks ja negatiivsemaks muutunud. "Drudging the Mire" võtab minu aastaedetabelis esikoha just tänu vokaalile, mis on vastupidiselt metal-skenes traditsiooniks saanud hõbedaselt lõõritavale naishäälele äärmiselt tigeda ja pahatahtliku kõlaga. Murkrat on õõvamuusika kõrgem klass.

EDASI / Morgue's Last Choice - Split

Näe, detsember juba käes. Sel kuul oli mul algselt plaanis aknast paistva lumesaju taustal aasta muusikakokkuvõte ära koostada ning pärast mõnusat duumi kuulates talveunne vajuda, aga kus sa sellega. Ilm on niisugune, et inimesed nakatuvad puukborelloosi ning rahuliku riffroki asemel käristab minu kõlareid mingi rõlge helikaskaad, mis korteri ülejäänud elanikke mureliku näoga soojatorusid silmitsema paneb. Tegelikult on see siiski muusika, või noh, umbes samal viisil muusika kui Pluuto on planeet – erudiidid ütleksid kohe, et ei ole ta midagi, aga meie oma talupojamõistusega teame, et definitsioonid on harva paindumatud asjad. (Võrdlus Pluutoga pole muide sugugi kohatu, sest eetrimüra järgi otsustades pärinevad käesoleva albumi helid vähemalt sama kaugelt.)

Jõuame siis asja tuumani: ilmunud on kodukootud kassett, kus materjali kahelt esitajalt. Esimesest neist, nimega EDASI, sain ma teadlikuks alles käesoleva reliisiga seoses. Teine esitaja, Morgue's Last Choice, on Eesti alternatiivse muusika maastikul see-eest üsna vana ja tuntud nimi. Siinkohal eeldan ma, et minu lugejad omavad mingitki varasemat kokkupuudet muusika äärmuslike vormidega. Vastasel juhul võib albumi sisu tõesti kokku võtta ühe sõnaga "MÜRA", ning tagasi Straussi kuulama minna. Ega minagi, tunnistan, eriline noise'i ega üldse elektroonilise muusika asjatundja pole, aga tänu oma veidi suurematele kogemustele ekstreem-metali vallas oskan ma sellest vähemalt natuke aru saada.


EDASI on kahest bändist karmim. Põhimõtteliselt kõlab nende kraam nagu ketaslõikuriga töötamise hääl, millest keegi konservatooriumist halva käitumise pärast välja visatud tegelane püüab sünti üle mängida. Lisaks Töömehele ja Sündimängijale näikse bändis olevat ka kolmas liige, Harju Keskmine Grindcore-vokalist, kes taustahelide järgi otsustades iseend edutult arvutisse installeerida üritab. Ma arvan, et omadussõna "kaootiline" loodi just niisuguse muusika puhuks, mida EDASI mängib. Samas tuleb möönda, et sedalaadi kaos pole sugugi ebameeldiv – olen leidnud, et just müramuusika jõhkramad vormid on need, mida lihtsam kuulata ja nautida on. Sel ajal, kui aeglane noise pidevat tähelepanu nõuab, võib EDASI-taoline kraam vabalt taustal kõlada, lastes muudele asjadele keskenduda ning tekitades ometi korraliku kuulamiselamuse. Ja kui muusika vahepeal tuurid maha võtab ja kakofoonia lühikeseks ajaks polüfooniaks digimuutub, nagu kolmandas või viiendas loos, saab pea relaka kiunumisest puhata, et uueks pealetulevaks müralaadungiks valmis olla.


Ja MLC pool on just niisugune, kus aju end pingutama peab. Nende materjal algab tagasihoidliku ambient-palaga ning jätkab sämplite kuhja all ägavate väga erineva kõlaga lugudega. Et MLC on oma karjääri jooksul lisaks mitmesugusele elektroonilisele muusikale ka black ja doom metaliga flirtima õppinud, ja tõenäoliselt veel teistegi stiilidega, millest ajalugu vaikib, siis on nende materjali puhul peaaegu võimatu kuhugi näppu peale panna ja öelda, et siin kuulen ma just seda mõjutust. Samas on kogu see helipursete segapudru vägagi oskuslikult kokku pandud ning kõrvu kikitades võib mustrist isegi aru saada. Arusaamine väljendub tundes, et sind lohistatakse läbi erinevate sürrealistlike ja õudsete stseenide ning taotakse järjepidevalt mingi tömbi esemega pähe, ehkki vere- ja ajumassisegune klimp kuklas enam valu tunda ei suuda. Mitmekihilised helid, meenutades vanade külgvaates videomängude taustapilte, ja kusagilt kaugusest kostuvad häälitsused, mille puhul ei saa aru, kas need kõlavad inimese, masina või muumia kurgust, annavad kogu kompotile midagi füüsilise mõõtme taolist ning loovad tõeliselt dementse atmosfääri.


Ma ei tea, kui palju mu jutust EDASI ja Morgue's Last Choice'i loomingu mõistmisel abi on. Tõenäoliselt on lihtsam asi ise ära kuulata ja kindlasti – see on tähtis! – mitu korda kuulata. Minul läks neli-viis korda, enne kui mu peas mingisugune arvamus formuleerus ja ma auga öelda võisin, et nüüd hakkan ma albumist aru saama. Eemaletõukava müra alla on peidetud täiesti mõtestatud muusika; see tuleb sealt oma jõududega välja kaevata. Kindlasti pole käesolev materjal kõigi jaoks (vaatan teie poole, Straussi fännid); ka minul on noise'i ja teiste elektrooniliste nurisünnitiste nautijana veel kõvasti arenguruumi. Aga mingi samm on astutud ning selle kasseti kuulamisele kulutatud aega ma tagasi nõuda ei kavatse.


Paremad lood: Grandeur Unveiled, Sinuatriaalsõlme Arütmia


7/10




EDASI: MySpace, Facebook
Morgue's Last Choice: MySpace, Facebook