2011. aasta parimad albumid

Etskae, jälle on põhjust aastakokkuvõtte tegemiseks. Olgu öeldud, et umbes oktoobrini arvasin ma, et 2011 on muusikaliselt läbi kukkunud, nagu viimasel ajal tavaks, ja et doom metal on surnud, nagu ma eelmise aasta edetabelit koostades nukralt kurtsin. Õnneks (ja hea muusika otsimisega natuke vaeva nähes, mitte ainult vingudes) selgus, et hirmud olid alusetud ja et 2011 on tegelikult üle pika aja väga hea aasta, vähemalt ekstreemse doomi austajatele nagu mina. Skene saavutused traditsioonilise doomi vallas on veidi nigelamad, millest on võrdlemisi produktiivse eelmise aasta valguses kahju, ning teistel muusikastiilidel pole ma peaaegu üldse silma peal hoidnud. Igatahes on siin minu mõttetöö tulemus, ja ma vabandan kõigi minust viletsama maitsega inimeste ees funeral doomi rohkuse pärast.

15. Until My Funerals Began - Behind the Window
Kes sel vihmasel talvel kurbadest meeleoludest puudust tunneb ja leiab, et tahaks auku oma südames millegagi täita, peaks käesoleva bändiga tutvuma. "Behind the Window" on ahastav ja hingerebestavalt nukker üllitis, mida minu kõrvad klassifitseerivad funeraliga flirtivaks death/doomiks.

 
14. Wreck Of The Hesperus - Light Rotting Out
Uus WotH oli minu jaoks küll väike pettumus - nende viimase üllitise "The Sunken Threshold" alusel ootasin esiviisikusse sobivat materjali - aga oma eesmärgi täidab uus album ometi ning pakub huvilistele neljakümmet minutit räpast, jõhkrat ja monotoonset sludge'ilikku kanalisatsioonidoomi.

 
13. Descend Into Despair - Vanity Devotion
See Rumeenia bänd mängib vana kooli hõngulist tektoonilise raskusega death/doomi. Omamoodi kvaliteedimärgiks on see, et tegu on EPga, millel kestust üle poole tunni. Ainult Tõelise Doomi (TM) ringkondades tuleb niisugune asi kõne alla.

 
12. Abstract Spirit - Horror Vacui
Lovecraft'ilik funeral doom on sihuke hingitsev stiil, mille kõrghetked ilmselt möödas on, kuid mis iga aasta vähemalt ühe-kaks albumit ilmale tuua suudab. Tänavune ilmutis on Abstract Spirit, kes on teinud läbi tõelise muutumise ning suutnud sitast saia vormima hakata. "Horror Vacui" on lämmatav, kosmiline õõvamuusika mingist totaalselt teistsugusest dimensioonist. Hehe, tegelikult tuleb see Venemaalt.

 
11. Burzum - Fallen
Üllatan iseennastki, mainides oma edetabelis Burzumit, aga nii on. Tõttöelda on "Fallen" esimene Burzumi album, mis mulle tõesti meeldib. Pole tema vana loomingu võludest kunagi aru saanud, ning "Belus" oli liiga veider, aga "Fallen" kõneleb minuga just niisuguses keeles, mida ma põhjamaiselt metalilt ootan. Nagu netiavarustes lugeda võib, ei ole üldsus sugugi mitte sama vaimustatud kui mina. Oh well...
 
 
10. Neoandertals - Ebu Gogo Gutting the Child
Kirjutasin albumist pikemalt siin.


9. Colosseum - Chapter III: Parasomnia
Kirjutasin albumist pikemalt siin.


8. Sacrimony - ...and Abyss He Created
See bänd on mõeldud kõigile neile, kes igatsevad taga Skepticismi varajast stiili. Sacrimony muusika meenutab peaaegu üks-üheselt matusemeistrite debüütalbumi "Stormcrowfleet" helisid. Ainult selles osas hoiatan, et "...and Abyss He Created" on pea tervenisti instrumentaalne plaat, kui see kedagi häirima peaks.


7. An Autumn For Crippled Children - Everything
Tobedale nimele vaatamata ei ole tegu metalcore-ansambliga. Aga millega tegu on? Hui ma tean. "Eksperimentaalne pläkk" oleks ilmselt kõige tabavam lahterdus, ehkki tõde see absoluutselt ei haara. Osad tegelased on mõelnud välja kõlava žanrinimetuse metalgaze ja bändi sinna paigutanud. Igal juhul teeb AAFCC hurmavalt kaootilist ja põnevalt eksperimentaalset muusikat, nii et selliste märksõnade peale erutuvad melomaanid peaksid kindlasti kõrvu kikitama.


6. Comatose Vigil - Fuimus, Non Sumus...
Ma pole oma armastusest Comatose Vigili vastu kunagi saladust teinud; ansambel on mind armastanud vastu sellega, et pole oma ideaalilähedast muusikavormi kunagi muutnud. Nagu alati, tasub nende loomingut võrrelda ülalmainitud Colosseumi ning varajase Shape Of Despair'iga. Kuulake seda bombastilist ja ülirasket matusemetalit - muud nagu ei oskagi soovitada.


5. Ixion - To the Void
Prantsusmaa ei ole just maailma hukatusmuusika lipulaevaks; seda enam tasub tähele panna, kui konnasööjad selles vallas millegi heaga maha saavad. Ixioni debüüt on kindlasti mainimisväärne plaat, sisaldades süntesaatori arvelt absoluutselt mitte kokku hoidvat atmosfäärilist death/doomi. Pange tähele sõna atmosfääriline, sest just siin albumi rõhuasetus nii bändi kavandite kui lõpptulemuse järgi.


4. Pantheist - Pantheist
Kunagine funeral-ikoon on oma arengus pika ja kohati konarliku tee maha käinud. Minu arvates läksid juba 2005. aasta "Amartia"'st alates asjad allamäge. Õnneks on trend pöördunud ning Pantheist on jälle oluline bänd, ehkki fjuunerali nad enam ühegi kategooria kohaselt ei viljele. Käesolev plaat on segu paljudest stiilidest meeleolurokist doomini, tähendades väga mitmekülgset, vaheldusrikast ja ilusat muusikat. Sakraalsete metal-helide armastajad peaksid seda kindlasti kuulama.

 
3. Mournful Congregation - The Book of Kings
Nagu funeral doomi kuulajad teavad, on Mournful Congregation žanri üks vanemaid ja juhtivamaid tegijaid. "The Book of Kings" jätkab 2009. aasta meistriteose "The June Frost" suunda, mängides tõeliselt aristokraatliku kõlaga muusikat. Paljud moodsad matusebändid üritavad niisugust kvaliteeti saavutada, kuid vanadel saurustel õnnestub see ikka kõige paremini.

 
2. Esoteric - Paragon of Dissonance
Näe, Esotericul on uus album väljas. Ma ei pea vist seletama, millega tegu on või miks see minu (ja tõenäoliselt kogu ekstreemmetali maailma) edetabelit kaunistab? Tore! Liigume siis edasi võitja juurde...


1. Murkrat - Drudging the Mire
Murkrat on äärmuslikku doomi mängiv tüdrukutebänd sunnitööliste ja mõrvarliku looduse kodumaalt Austraaliast. Mulle meeldis juba nende debüütalbum ning täna võin ma rahuldustundega möönda, et bändi muusika on kolme aastaga ainult rämedamaks ja negatiivsemaks muutunud. "Drudging the Mire" võtab minu aastaedetabelis esikoha just tänu vokaalile, mis on vastupidiselt metal-skenes traditsiooniks saanud hõbedaselt lõõritavale naishäälele äärmiselt tigeda ja pahatahtliku kõlaga. Murkrat on õõvamuusika kõrgem klass.

EDASI / Morgue's Last Choice - Split

Näe, detsember juba käes. Sel kuul oli mul algselt plaanis aknast paistva lumesaju taustal aasta muusikakokkuvõte ära koostada ning pärast mõnusat duumi kuulates talveunne vajuda, aga kus sa sellega. Ilm on niisugune, et inimesed nakatuvad puukborelloosi ning rahuliku riffroki asemel käristab minu kõlareid mingi rõlge helikaskaad, mis korteri ülejäänud elanikke mureliku näoga soojatorusid silmitsema paneb. Tegelikult on see siiski muusika, või noh, umbes samal viisil muusika kui Pluuto on planeet – erudiidid ütleksid kohe, et ei ole ta midagi, aga meie oma talupojamõistusega teame, et definitsioonid on harva paindumatud asjad. (Võrdlus Pluutoga pole muide sugugi kohatu, sest eetrimüra järgi otsustades pärinevad käesoleva albumi helid vähemalt sama kaugelt.)

Jõuame siis asja tuumani: ilmunud on kodukootud kassett, kus materjali kahelt esitajalt. Esimesest neist, nimega EDASI, sain ma teadlikuks alles käesoleva reliisiga seoses. Teine esitaja, Morgue's Last Choice, on Eesti alternatiivse muusika maastikul see-eest üsna vana ja tuntud nimi. Siinkohal eeldan ma, et minu lugejad omavad mingitki varasemat kokkupuudet muusika äärmuslike vormidega. Vastasel juhul võib albumi sisu tõesti kokku võtta ühe sõnaga "MÜRA", ning tagasi Straussi kuulama minna. Ega minagi, tunnistan, eriline noise'i ega üldse elektroonilise muusika asjatundja pole, aga tänu oma veidi suurematele kogemustele ekstreem-metali vallas oskan ma sellest vähemalt natuke aru saada.


EDASI on kahest bändist karmim. Põhimõtteliselt kõlab nende kraam nagu ketaslõikuriga töötamise hääl, millest keegi konservatooriumist halva käitumise pärast välja visatud tegelane püüab sünti üle mängida. Lisaks Töömehele ja Sündimängijale näikse bändis olevat ka kolmas liige, Harju Keskmine Grindcore-vokalist, kes taustahelide järgi otsustades iseend edutult arvutisse installeerida üritab. Ma arvan, et omadussõna "kaootiline" loodi just niisuguse muusika puhuks, mida EDASI mängib. Samas tuleb möönda, et sedalaadi kaos pole sugugi ebameeldiv – olen leidnud, et just müramuusika jõhkramad vormid on need, mida lihtsam kuulata ja nautida on. Sel ajal, kui aeglane noise pidevat tähelepanu nõuab, võib EDASI-taoline kraam vabalt taustal kõlada, lastes muudele asjadele keskenduda ning tekitades ometi korraliku kuulamiselamuse. Ja kui muusika vahepeal tuurid maha võtab ja kakofoonia lühikeseks ajaks polüfooniaks digimuutub, nagu kolmandas või viiendas loos, saab pea relaka kiunumisest puhata, et uueks pealetulevaks müralaadungiks valmis olla.


Ja MLC pool on just niisugune, kus aju end pingutama peab. Nende materjal algab tagasihoidliku ambient-palaga ning jätkab sämplite kuhja all ägavate väga erineva kõlaga lugudega. Et MLC on oma karjääri jooksul lisaks mitmesugusele elektroonilisele muusikale ka black ja doom metaliga flirtima õppinud, ja tõenäoliselt veel teistegi stiilidega, millest ajalugu vaikib, siis on nende materjali puhul peaaegu võimatu kuhugi näppu peale panna ja öelda, et siin kuulen ma just seda mõjutust. Samas on kogu see helipursete segapudru vägagi oskuslikult kokku pandud ning kõrvu kikitades võib mustrist isegi aru saada. Arusaamine väljendub tundes, et sind lohistatakse läbi erinevate sürrealistlike ja õudsete stseenide ning taotakse järjepidevalt mingi tömbi esemega pähe, ehkki vere- ja ajumassisegune klimp kuklas enam valu tunda ei suuda. Mitmekihilised helid, meenutades vanade külgvaates videomängude taustapilte, ja kusagilt kaugusest kostuvad häälitsused, mille puhul ei saa aru, kas need kõlavad inimese, masina või muumia kurgust, annavad kogu kompotile midagi füüsilise mõõtme taolist ning loovad tõeliselt dementse atmosfääri.


Ma ei tea, kui palju mu jutust EDASI ja Morgue's Last Choice'i loomingu mõistmisel abi on. Tõenäoliselt on lihtsam asi ise ära kuulata ja kindlasti – see on tähtis! – mitu korda kuulata. Minul läks neli-viis korda, enne kui mu peas mingisugune arvamus formuleerus ja ma auga öelda võisin, et nüüd hakkan ma albumist aru saama. Eemaletõukava müra alla on peidetud täiesti mõtestatud muusika; see tuleb sealt oma jõududega välja kaevata. Kindlasti pole käesolev materjal kõigi jaoks (vaatan teie poole, Straussi fännid); ka minul on noise'i ja teiste elektrooniliste nurisünnitiste nautijana veel kõvasti arenguruumi. Aga mingi samm on astutud ning selle kasseti kuulamisele kulutatud aega ma tagasi nõuda ei kavatse.


Paremad lood: Grandeur Unveiled, Sinuatriaalsõlme Arütmia


7/10




EDASI: MySpace, Facebook
Morgue's Last Choice: MySpace, Facebook

Arvutimängumuusika top30 (#10-1)

10. Diablo - Tristram
Üks kõige universaalsemalt äratuntavamaid palasid üldse. Ilus kah, kuramus. Eks näis, kas seda Diablo III-s, kui see ükskord ilmub, ka kuulata saab.


9. Blood - Infuscomus
Paljud mäletavad "Blood"'i kui üht paremat shooterit ajaloos. Vähesemad mäletavad aga selle muusikat, mis oma külmad kooljasõrmed kuulajale naha vahele ajas. Tõenäoliselt kõige kõhedam horror-soundtrack üldse!


8. Heroes of Might and Magic 4 - Asylum
Ehkki "Heroes 4" oli kummaline segu headest ja halbadest ideedest, läks ta minu arvates vähemalt muusikas oma eelkäijatest ette. Asylumi kummaline, õõvastav ja rahutukstegev taustalugu on linna kaose-temaatikaga ülihästi kokkuminev.


7. Gothic - Theme
Ehkki viimastel aastatel on ilmunud mitmeid väga häid rollikaid, jääb esimene "Gothic" minu arvates ikka žanri parimaks esindajaks. Mängu jõhkrat ja realistlikku maailma sobib kenasti iseloomustama põhimenüüs kõlav lugu, mida loonud orkester püüdis ilmselt nii hästi heavy metalit imiteerida, kui nende pillid lubasid.


6. Evil Islands: Curse of the Lost Soul - Sand
Mängu imelik ja mitte väga tõsiseltvõetavalt kõlav pealkiri varjab enda taga suurepärase muusikaga suurepärast rollikat. Ausalt öeldes oli raske kõigi heade lugude seast seda ühte välja noppida. Valituks osutus "Sand", mis kõlab mängu lõpuosas, kus Zak kõrbealadel seikleb. Soovitan YouTube'ist ka ülejäänud soundtracki kuulata.


5. Resident Evil 2 - Hall
Sarnanedes mitmes mõttes "Diablo" Tristrami-loole, ei saa ka see "Resident Evil"'i teises ja kolmandas osas politseijaoskonna kesksaalis kõlav muusika (kunagistel) fännidel meelest minna.


4. Tenchu: Stealth Assassins - Cure the Princess
Minule tuleb seda pala kuulates küll silme ette müstiline Jaapani mägimets, kus elutsevad kummalised deemonid. Juhtumisi kõlabki see mängus just niisuguses paigas. Nagu paar eelpoolmainitud teost, on ka "Tenchu" heliriba otsast otsani kulda täis.


3. The Witcher - Lakeside at Night
Ega ma ei oskagi tõepäraselt kirjeldada "Witcher"'i neljanda peatüki atmosfäärikust ega seda vabanemistunnet, kui Geralt lõpuks hirmpikast linna ja tüütu soo vahel siiberdamisest pääseb. Muusika peaks sellest parima pildi andma.


2. World of Warcraft: The Burning Crusade - Eversong Woods
80% headest asjadest WoW'is pärineb esimesest lisapaketist "The Burning Crusade". Kes on mänginud, see mäletab tõeliselt maagilist Eversong Woods'i nimelist maatükki ning selle taustamuusikat.


1. The Witcher 2: Assassins of Kings - Theme
Uusimast mängust selles nimekirjas pärineb ka parim lugu. Tänu taevale, et mu arvuti kõige värskem pole - sellevõrra kestsid laadimisajad kauem ning ma sain seda vapustavat muusikat rohkem kuulata. Ehkki "Witcher 2" on niigi äärmiselt hea, teeb soundtrack seda veelgi paremaks.

Arvutimängumuusika top30 (#20-11)

20. Sonic the Hedgehog 2 - Emerald Hill Zone
Kõigi Sega Mega Drive 2'le tehtud Sonicu-mängude esimene kaart oli üsna samasugune rõõmus ja roheline maailm, et vähendada puldiklõbistajate tusatuju, kui nad surma said ja otsast peale alustama pidid. Käesolevat viisikest olen ma just sellel põhjusel väga, väga palju kordi kuulnud.


19. Heroes of Might and Magic 3 - Rampart
Haldjad kuulavad ilusat keldilikku muusikat, võimalusel naisvokaaliga - see on fakt. "Heroes"'e seeria on pikk-kõrvade kultuuritraditsioonidele alati truuks jäänud. Kahjuks aga ei päästa harfimäng neid minu Dread Knight'ide käest, muahahaa!


18. Street Fighter 2 - Ryu Theme
SF2-s oli erinevate tegelaste teemalugudega päris kõvasti vaeva nähtud. Ryu oma jäi mulle aga kõige eredamalt kõrva. Minu arvates kujutavad ameeriklased siiamaani ette, et kusagil Jaapanis või Hong Kongis kõlabki pidevalt just selline taustamüra.


17. StarCraft - Main Menu
Kõigil kosmosestrateegiamängudel igavesest ajast igavesti on olnud just niisugune ambient-helitaust. Ilmaruumis ei oleks valjemat muusikat nagunii kuulda.


16. Heroes of Might and Magic 2 - Sorceress
Kuidas, kurat, need haldjanääpsud üleüldse "Heroes 3"-ni elus püsisid, kui nad ainult mingit flööti puhusid selle asemel, et sõjaliselt sütitavat muusikat mängida? Miski siin ei klapi, ma ütlen.


15. Call of Cthulhu: Dark Corners of the Earth - Main Menu
Kui Lovecraft oleks tundnud arvutimängude kontsepti, oleks ta Müütosest inspireeritud lõbuvarale ilmselt just niisuguse kurva ja sügisese tausta valinud. Kahju ainult, et siin videos pole kõhedaid heliefekte, mida antud mängu põhimenüüs muusika taga aeg-ajalt kuuleb.


14. Mortal Kombat - Character Select
Liiga palju... liiga palju! *variseb nuuksudes kokku* Liiga palju oma elust olen ma seda kuulnud. PS: Käesolevaga määran ma, et see pala saab teil õhtuni kõrvus kumisema. Ilusat tööpäeva jätku!


13. Resident Evil 3 - Missile Approaching
Sarnase kõlaga lugu ootab mängijat iga "Resident Evil"'i lõppjärgus, kui järjekordne Umbrella Inc. laboratoorium õhku lendama hakkab. Mina kavatsen teha ettepaneku Päästeametile, et tüütud ja kõrvulõikavad tuletõrjealarmid igal pool taolise äreva muusikaga asendada.


12. Tom Clancy's Rainbow Six: Rogue Spear - Theme
Mis ma ikka öelda oskan? Ilus sõjaväelise kõlaga lugu. Omal ajal paningi "Rogue Spear"'i tihti vaid selle jaoks käima.


11. Dune 2000 - Rise of the Harkonnen
"Dune 2000" oli vist esimene mäng, mille kohta ma teadlikult möönsin, et sel on väga hea heliriba. Traditsiooniliselt on reaalaja-strateegiatel ikka võimas sümfooniline taustamuusika, aga Westwoodis mindi teist teed ja otsiti välja süntesaator. Kuuldavasti oli see hea otsus - tulemus sai parem kui mäng ise.

Arvutimängumuusika top30 (#30-21)

Kuna paistab, et plaadiarvustused mul ei suju (vähemalt ajani, mil ma hakkan aastakokkuvõtteid tegema), siis siit veel üks edetabel, seekord paremate muusikapalade kohta, mida läbi aegade arvutimängudes kuulda on saanud.



30. Worms - Theme
Kuigi "Worms 2" ja selle lisad olid üldjuhul paremad kui esimene mäng, ei tekita nad tagantjärele niisugust nostalgiat. Lisaks polnud neis algse mängu mõnusat ja ka kümme aastat hiljem meeles olevat teemalugu.



29. Age Of Empires - Stone Age
Veel nostalgiat, kui seda nii üldse nimetada saab, sest AoE mängumudel pole tänaseni absoluutselt muutunud. Ainult katapuldilaengud ei hõlju uuemates osades enam nii laisalt õhus. Ja seda rahustavat kiviaja taustameloodiat pole senini suudetud ületada.



28. Super Mario World - Overworld
Ma polnud kunagi eriti suur Mario austaja - polnud vist visadust end sellest rõvedalt rasket mängusarjast läbi punnitada. Aga naivistlikult rõõmsameelne muusika, mis kohe esimesel tasandil mängijat tervitab, on küll igavesti nakkav.



27. Plants VS Zombies - There's a Zombie on Your Lawn
See aasta-paari vanune mänguke saavutas vist teatava internetifenomeni staatuse, suuresti seetõttu, et mängurist tšikk Laura Shigihara talle reklaamlaulu lindistas. Lisaks YouTube'ile võib videot näha ka mängu lõputiitrites.


26. Rome: Total War - Divinitus
Just, see on toosama laul, mis RTW maailmakaardil pidevalt taustal ümiseb. Kes mänginud, see teab.


25. Shadowman - Deadside: Marrow Gates
Shadowman oli esimese PlayStation'i aegadel üks minu lemmikajaviiteid ning tänaseni nimetan ma teda üheks kõige atmosfäärikamaks mänguks. Kogu see lohutus, süngus ja veidrus tuleneb paljus ka muusikast.


24. Minecraft - Piano 3
Ka Minecraft on hämmastavalt atmosfäärikas, eriti arvestades, et sealne maailm koosneb neljakandilistest kuubikutest. Heliribal on vähe lugusid, mis on seda mõjuvamad, et nad käivituvad täiesti juhuslikult ja harva. Kui näiteks see konkreetne pala mängima hakkab, ja sa oled just parasjagu päikeseloojangu ajaks oma majja varjule saanud, on efekt võimas.


23. Mass Effect - The Wards
Enamikes ulmelistes rollikates on üsna tagasihoidlik, ehkki hea ja olustikku sobiv muusika. Mass Effectiga on üldiselt sama lugu; ainult see konkreetne Blade Runner'lik pala jäi eredamalt meelde.


22. Warcraft 2 - Orc 2
Klassika! "Warcraft 2" on ajast, mil reaalaja-strateegiate tegijad muusikaga palju julgemalt eksperimenteerisid. Orkid võivad uhked olla - nende äärmiselt omapärased teemalood on tänaseni äratuntavad igaühele, kes mängu omal ajal proovinud.


21. Civilization 3 - Ancient Era
Civ3 on selles mõttes natuke viletsas seisus, et kui tänapäeval mängitakse neljandat ja viiendat osa, ning vanad nostalgikud otsivad aeg-ajalt ka esimese ja teise välja, siis kolmas on kuidagi unustusehõlma vajunud. Minul on natuke kahju - Civ3 tegi mitu asju paremini kui 2 või 4. Näiteks käesoleva loo.

Filmimuusika top30 (#10-1)

10. The Hunchback of Notre Dame - Hellfire
Disney on käinud maha pika maa Bambi ema suremisest kuni... selleni. "Jumalaema kiriku kellalööja" kvalifitseerub minu teada endiselt lastefilmiks, niisiis on käesolev lugu, kus põhikurjam laulab ihast ja põrgutulest, kuidagi eriti kohatu isegi Ameerika standardite järgi. Laul ise on muidugi väga hea (ja sünge).


9. Companeros - Vamos a matar, compañeros
"Companeros" on vähemtuntud vestern kui Sergio Leone suurteosed, aga minu arvates sama hea ja kvaliteetne. Ning käesolev tunnusmuusika - Morricone sulest loomulikult - on eriliselt meeldejääv. Sombreeros! Pistoljeeros! Kompanjeeros! Jee!


8. The 13th Warrior - Old Bagdad
Kui selle filmi muid aspekte ei kiideta (mina kiidan!), siis helitausta küll. Võimsat ja eepilist teemalugu on teose jooksul kuulda mitmes versioonis; see on minu arvates neist parim.


7. Star Wars Episode IV - Binary Sunset
See lühike stseen koos muusikaga on paljude hinnangul kõige õnnestunumad pool minutit "Star Wars"'i filmides ning üleüldse üks võimsamaid stseene kogu kinokunsti ajaloos. Mina vastu ei vaidle.


6. The Godfather - Speak Softly Love
Kusagilt YouTube'i kommentaariumist klappisin ma kokku idee seda lugu kuulates parima võimaliku elamuse saavutamiseks. Mitte üllatavalt on tarvis klaverisaali mõnes uhkes vanas häärberis, ning vihmasabinat akna taga. Soovitan proovida.


5. Jurassic Park - Theme
See on niisamagi reibas ja kõlav üdini John Williams'ilik sümfoonia, aga koostöös "Jurassic Park"'i filmi läbiva emotsiooniga, milleks on lapselik vaimustus dinosaurusi täis palmisaarest, on efekt täiesti ebamaine. Kui päriselt loodaks sauruste park, siis peale selle muusikapala poleks projektile muud reklaami vajagi.


4. The Good, the Bad and the Ugly - Ecstasy of Gold
Laialt tuntud kui kõige eepilisem filmilugu üldse. Ja kurat, mina seda väidet ümber ei lükka. Nagu Stephen King armastab öelda, on see film suurelt ekraanilt vaadatuna täpselt sama eepiline kui "Spartacus" või misiganes. Minul ajab isegi läbi koduse arvutustehnika ihukarvad püsti.


3. Star Wars Episode II - Across the Stars
Kuna nimekirja lõpp ligineb, siis pole imestada, et need kõige-kõigemad välja ujuvad. See on edetabeli Kõige Ilusam Lugu. On see uuem "Tähesõdade" triloogia, mis ta on, aga muusika kvaliteet küll ainult kerkis. Antud pala on filmi n.ö. "armuteema" ja sellena imehästi töötav. Tekitab tahtmise üle paljude aastate Natalie Portman jälle desktop'i kaunistama panna.


2. Terminator 2 - Theme
See, kallid sõbrad, on funeral doom. Kui see lugu omal ajal Skepticismi ei mõjutanud, siis olen mina küll puhta kurt. Igatahes, kui asjatundmatud minult küsivad, mis funeral doom on, siis toon ma võrdluseks selle loo, ja soovitan kitarrid juurde mõelda.


1. Conan the Barbarian - Anvil of Crom
Mul on selles mõttes hea mugav, et lemmikfilm ja lemmik-soundtrack langevad kokku. Filmi sisu ei pruugi Robert E. Howardi kirjutatuga otseselt ühtida, aga Basil Poledourise jõuline, kurb, ürgpaganlik muusika sobib sajaprotsendiliselt. Tegelikult oleks ma võinud iga pala heliribalt siia panna, aga käesolev intro on kuidagi eriti südamelähedane. YouTube'is polnud kahjuks üleval filmi algusstseeni, kus selle loo ja tiitrite taustal Conani isa hämaras muinasaegses sepikojas mõõka taob. Too stseen on omal moel tõeliselt orgastiline kogemus, kõditades peaaegu igaühes meist peituvat Aaria barbarihinge, mida ka Howard oma juttudes ülistas. No, ja kokkuvõtvalt ütleksin ma, et kogu "Conan"'i muusika on kohati rohkem metal kui... metal. Mõelge selle väite üle.



Niipalju siis filmimuusikast. Peaaegu kindlasti jätsin ma midagi olulist mainimata; võite mind kommentaariumis selle eest vihata nii palju kui kulub.

Filmimuusika top30 (#20-11)

20. The Seventh Voyage of Sinbad - Bagdad Overture
Ma arvan, et isegi kui ma ei teaks, mis filmist see on, siis suudaks ma ikkagi kõla järgi žanri ja valmimise aastakümne paika panna. Iga noot karjub, et vaadake, mille Harryhausen jälle kokku keeranud on. Vaatame hea meelega!


19. Viimne Reliikvia - Prostituudi Laul
"Viimne Reliikvia" pole just tuntud halva muusika poolest. Aga milline lugu heliribalt parim on? Minu arvates see. Miks? Võibolla sellepärast, et see pole nii ära leierdatud kui "Pistoda laul" või "Põgene, vaba laps".


18. Dangerous Minds - Gangsta's Paradise
Enamik inimesi, kui neilt küsida maailma parimat räpilugu, tooksid ilmselt vastuseks just selle. Paari kuu eest oleks minagi kahe käega poolt olnud, ent nüüd on tekkinud uus tiitlipretendent "Fuck Everything". Vähemalt võib öelda, et käesolev pala on ainus oluline asi, mille "Dangerous Minds" maailmale andnud on.


17. Predator - Theme
Väheste 80ndate märulite puhul mäletatakse nende heliribasid, ent "Predator" on üks vähestest eranditest. Lisaks kuulsatele rokipaladele on "Predator"'il ka ülimalt õnnestunud teemalugu. Pinev, militaristlik, ebaharilik - teisisõnu filmiga ülihästi sobiv muusika.


16. The Wizard of Oz - Somewhere Over the Rainbow
Üks läänemaailma kuulsamaid laule. Minu teada on sõnade tundmine Green Card'i saamise üheks nõudeks, mida eriti rangelt kontrollitakse. Ehkki sellest loost on aastakümnete jooksul palju eri töötlusi tehtud, ent originaal on ikkagi parim.


15. The Mummy Returns - Theme
"Muumia" esimesed kaks osa on selles mõttes hämmastavad, et hoolimata oma tobedusest ja suunitlusest perekomöödiale on nad ilmselt ainsad filmid ajaloos, mis suutnud tabada Egiptuse mütoloogia üleloomulikku atmosfääri ja sünget õudust. See lugu võtab filmi kõik teemad ideaalselt kokku.


14. Sherlok Kholms i doktor Vatson - Overture
Kui isegi Inglise kuninganna on öelnud, et Nõukogude Holmes'i-filmid on kõige paremad, siis nõnda see ongi. Ma ei tea küll, kui hästi nende muusika Londoni õhustikule vastab, aga hea on ta küll, vähemasti käesolev teemalugu, mida kõik tunnevad.


13. Nukitsamees - Päikeseratas
Mind on alati võlunud, kui süütult seda äärmiselt paganlike ja fašistlike sõnadega lugu lauldakse. Suisa laste ja Euroopa Liidu esindajate ees! Ilmselt on kõik see, mida eestlaste kohta räägitakse, tõsi, kui meil niisugusi lastelaule armastatakse.


12. Django - Theme
"Django" pole ühelgi moel maailma parimate vesternide seas. Korra vaadatud, kipub ta aga kauaks meelde jääma - nii tänu kuulsale kirstule, mida Franco Nero läbi kõrbe lohistab, kui nimiloole, mille headus on nii kahemõõtmelise tegevusega filmi kohta selge overkill.


11. Siin Me Oleme - Kui on Meri Hülgehall
See on parim Eesti filmilugu ja üldse üks paremaid eestikeelseid laule. Sümbol kõigi romantiliste suviste lõkkeõhtute kohta, võib lausa öelda. Sellest ilusamaid ja kurvemaid laule pole just palju.

Filmimuusika top30 (#30-21)

Olin juba ammu tahtnud niisugust edetabelit koostada, et ja et ma viimaste nädalate jooksul just filmimuusikat ja mitte metalit kuulanud olen, siis tegin ma idee teoks. Seadsin iseendale reegliks, et igast filmist valin ainult ühe loo, et mõned tähtteosed tervet nimekirja enda alla ei võtaks. Edetabel saab ilmuma kolmes osas. Varsti kirjutan jälle raskemuusikast ka, luban.



30. Dagon - Dagon Returns
"Dagon" illustreerib minu arvates suurepäraselt, mis tänapäeva horror-kino jurres valesti on - ainult seks ja gore - ning miks Lovecrafti loomingust üleüldse filme teha ei tohiks. Antud stseen koos seda saatva tõsiselt veidra pseudo-folkmuusikaga on ainus hea asi kogu filmi juures.


29. Pirates of the Caribbean - Theme
Kõigile, kes üht neljast piraadifilmist näinud, on antud lugu ilmselt mällu sööbinud. Minu arvates mängitakse seda vahepeal isegi raadios. Filmi hoogsates madinastseenides töötab lugu ülihästi; kas ka mujal, see on kuulaja otsustada.


28. Valgus Koordis - Tagasitulek
Nagu teada, on "Valgus Koordis" Tartu filmiblogijate üks lemmikfilme. Et peategelast kehastab Georg Ots, siis on ainult loogiline, et ta oma lauluhäält vaka all ei hoia. Te vaid kuulake, kuidas puhas rõõm sotsialismi võidust tema hõbekõri helisema paneb.


27. Mortal Kombat - Theme
Siduda techno-muusika võitluskunstidest kõneleva fantasyfilmiga kõlab jaburalt? Absoluutselt - aga töötab hästi. Tegelikult ka - "Mortal Kombat" oli õnnestumine peaaegu igal rindel, koondades kõike, mis oli 90ndatel populaarne. Lisaks on ta ilmselt ainus hea arvutimängufilm ajaloos ning ainus mõjuv põhjus technot kuulata.


26. Conan the Destroyer - Theme
Loomulikult on see film saast, aga algusemuusika on küll hea. Mitte hea esimese Conani standardite kohaselt, aga paslik kergekaalulisse lastesõbralikku sword-and-sorcery filmi ning mõnus ja eepiline rinnakarvu kasvama panev kuulamine niisamagi.


25. Stephen King's IT - Theme
Vanaaegne õudukamuusika orelite ja kõige muuga oli omal ajal hea ja täitis oma ülesande hästi, aga Stephen Kingi loomingu juurde sobib just taoline soundtrack - aeglane, meloodiline ja kurb, koos kusagil taustal leelotavate lastekooridega. Viimast pole siin eriti kuulda, aga olemas on ta kindlasti.


24. D'Artanyan i tri mushketyora - Pesnya Mushketyorov
Üks meie kultuuriruumi armastatumaid filmilaule, mida igaüks oskab kaasa ümiseda, ent harva satub seltskonda keegi, kes sõnu oskab. Rõõmus ja positiivne lugu, nagu Vene seikluskino üldiselt.


23. Only the Strong - Paranaue
Tänapäeval on "Only the Strong" minu jaoks nö guilty pleasure, aga saladuskatte all võin öelda, et omal ajal olin ma üsna suur fänn. Ja noh, arvestades, et film räägib Brasiilia võitlustantsust capoeirast, on muusika väga temaatiline ja käimatõmbav.


22. Nipernaadi - Rändaja Õhtulaul
See on maailma kõige depressiivsem laul. No tõesti, sama hästi oleks nad võinud filmile nimeks panna "Weltschmerz" ja kõik oleksid rahul olnud. Laul on muidu hea ja ilus, aga isegi minu jaoks depressiivne - ja mina olen põhimõtetega doomimees.


21. The Fellowship of the Ring - The Bridge of Khazad-Dum
Lõpuks hakkab ka selline muusika edetabelisse jõudma. "Sõrmuste Isanda" filmidel oli muidu tõesti majesteetlik heliriba, aga üksikuna kuulates ei jäta ta seda muljet - ta töötab ainult filmi vaadates ning osana tervikust. Seetõttu jääbki LOTR "alles" 21. kohale. Aga loost endast rääkides on kurjakuulutavad päkapikukoorid teises pooles väga võimas element.

Aabsynthum - Inanimus

Järgnev jutt on eelkõige neile, kes tahaksid teada maagilise sõnakombinatsiooni funeral doom tähendust. Kui te eriti lugemismaiad pole, siis vajutage mõnd allpool toodud linki ja kuulake bändi Aabsynthum helinäiteid. Just niisugune ongi funeral doom, või vähemalt selle stiili "keskmine" esindaja. Ühtlasi rõõmustage/kurvastage, sest te olete rongist maha jäänud. Või nagu kogu skene juba mõned aastad teadnud on, doom metal is dead. Aga miks ma sellest praegu räägin? Sellised pisaraist nõrguvad väited ilmuvad tavaliselt ju siis, kui üks või teine bänd on mõne eriliselt käkiga maha saanud on, kuid "Inanimus", nagu altpoolt lugeda võib, sai minu käest soliidsed 7 punkti.

Vaata, algaja duumikuulaja - kui taolisse nišimuusikasse hakkavad ilmuma "keskmised" ansamblid, siis on tegu kas suure muutuse või suure hävingu ettekuulutamisega. Black metal jõudis sinna üheksakümnendate teisel poolel ning hakkas muutuma (halvemuse suunas). Funeral doom, ma loodan, sureb välja, sest tegu on loomult nõnda jäiga ja spetsiifilise stiiliga, et minu süda ei kannataks, kui hakkaksid tekkima igasugu uuenduslikud vormid, mis algkuju paratamatult rüvetaksid. Kui hea muusikažanr peab kaduma, siis kadugu, aga vähemalt jäägu sellest rikkumata mälestus. Nagunii tegutsevad vanad saurused nagu Skepticism või Esoteric edasi, ning muud polegi ju vaja - nende kummagi viimased plaadid (ilmunud 2008. aastal) olidki praktiliselt viimased jalustrabavad funeral doom-teosed. Vot.

Aga see selleks - ma ütlesin ära, mida ma oma lemmikmuusika tulevikust arvan, ja oma edasistes kirjutistes katsun uusi kurvastusevalaguid vältida. "Inanimus"'est peaks ehk ka veidi rääkima, kuigi tegelikult andsin ma olulise juba edasi. Aabsynthum mängib mitte väga aeglast, mitte väga kiiret funeral doomi (žanrisiseses kontekstis muidugi). Kitarride ja sündikasutuse suhe on võrdlemisi neutraalselt paigas ja peaks meeldima nii ambientlike helimaastike kui raskema saundi austajatele. Vokaaliks on üsna harilik, aga mõjuv ning strateegiliselt paigutatud rögin. Kogu kompott tekitab sellise keskmiselt rusuva retke üle parajalt süngete mustade metsade. Mustrit märkasite? "Neutraalne", "harilik", "keskmine"? MOTT.

Muidugi ei saa eitada, et "Inanimus" on igas mõttes kvaliteetne ja kuulamist vääriv album. On ju tänaseks enamik matusemuusikabände end mõne enam-vähem normaalse plaadifirma hõlma alla poetanud - Aabsynthumi kaitseingliks on Marche Funebre Productions, venelaste Stygian Crypt'i otseselt funeral doomile spetsialiseeruv allharu, mis päris saasta tootjaid vastu ei võta. Siit ka väike moraal, et kui ansambel on Venemaalt, või käitleb seda mõni idanaabrite firma (nt Solitude Productions), siis on suure tõenäosusega tegu hea doomiga.

Et see jutt "Inanimus"'e pealt kogu aeg mujale kisub, siis ma pikalt enam ei punni. Vanad duumifännid, kui keegi neist seda blogi lugema peaks, võivad mõttes Aabsynthumit võrrelda "The Monad of Creation"'i eelse Mournful Congregationiga. Hilisemast ajast on teinud üsna sarnast muusikat ka Night Of Suicide, kes tänavu muide uue plaadi "Desire" ilmutas, mis ka kuulamist väärib. Üleüldse soovitan kõigil palju funeral doomi kuulata ning bände plaatide ostmisega toetada - nii kauaks, kui seda kraami üldse saada on...

Paremad lood: ...at the Hour of Death

7/10



MySpace, Facebook, Encyclopaedia Metallum

Wolfchant - Call of the Black Winds

Blogger.com võttis minuga just ühendust ning sõimas näo täis, kuna kõik need folk metali fännid, kes minu blogi külastavad, ummistavat serverid ära. Hea töö, mehed - siin on teile veel üks sinna auku arvustus!

Wolfchant on üks neist rahvaliku metalli teise suurusjärgu bändidest, mis visalt oma liini ajanud ja mitmeid albumeid ilmutanud, kuid mitte kuidagi suutnud päris pinnale tõusta. Umbes nagu Adorned Brood, kes on ka Saksamaalt ja veel vanema ajalooga. Ausõna, viimasest on mul lausa kahju - nad ilmutavad vahelduva eduga väga head kraami ("Asgard" ja "Erdenkraft", khm!), kuid harva saavad mõnes suuremas zine'is vastukaja või pääsevad kuhugi aastaedetabelisse. Wolfchantil on üsna samasugune saatus, kuid neist mul kahju pole, sest pahatihti on nende muusika lihtsalt pask. Näiteks albumil "Call of the Black Winds".

Saksamaa on metali suhtes üldse üks pentsik paik. Ühelt poolt on neil ju kõva thrashiskene, kuid samas nimetatakse meie maal "Saksa heviks" seda kihti, mis on Saku Rocki purgi põhjas. Neil on olemas terve trobikond tegelasi, kes kitarrikeevitamise kõrvale mingit naljakat rahvapilli puhuvad, kuid sedalaadi muusika on Saksa täpsusega treitud ainult tolle suure kultuurrahva esindajatele mõistmiseks. (Ja kui juba kurtmiseks läks, siis on neil ainult üks tõeliselt hea doomibänd, Worship.)

Igatahes, tagasi Wolfchanti juurde tulles pean ma tõdema, et reegel kinnitab reeglit ning keegi peale fritsude endi ei suudaks bändi käesolevast albumist täit mõnu tunda. 2007. aasta plaat "A Pagan Storm" oli mis ta oli, aga vähemasti suutsid Ensiferumlikud elemendid suurema pahnast muusikas summutada. "Call of the Black Winds" on aga oma suure eeskuju unustanud, kõlades nagu vilets segu fritsude uhkusest Subway To Sally'st ning Turisasest, mille tähelend ilmselgelt ühtegi juustususe poole püüdlevat folk metal bändi mõjutamata jääta ei saanud. Lihtsamasse keelde ümber pandult on tänavuse Wolfchanti muusika nagu Turisasel, ainult ilma energia ja hea produktsioonita, ning vokaal nagu Subway To Sally'l, ainult veel masinlikum ja tuimem. Kui eelpoolmainitud Saksa hevi peaks tahtma vähesest liikumisest tingitud südamepuudulikkusse surra, siis tasuks tal just Wolfchanti moodi kõlada.

Vot sihuke ongi "Call of the Black Winds" - täiesti ilma entusiasmita tehtud ebaoriginaalne album. Ma annan talle hindeks neli punkti, aga ainult sellepärast, et taustal mängides ei seganud ta mind karvavõrdki, ning samuti laulusõnade pärast, mis tahtmatult kõlavad nagu 15-aastase algaja pläkimehe katsed mõtestatult kristlust vihata. Seda muljet ei aita sugugi purustada bändipilt, kus liikmed on enda vormist väljas ülakehad nii palju ketšupiga kokku mäkerdanud, kui kodus olnud Hellmann'si pudelist tuli. Et kui niisugune kirjeldus teis huvi peaks äratama, siis tasub uurida, mis asi see Wolfchant on. Muul juhul hoidke heaga eemale.

Paremad lood: mitte ühtegi meeldejäävat lugu, uskuge mind. Aga lugege bändi biograafiat nende FB lehelt. Sealt saab häid poisslapse nimesid. "Norgahd" on juba ära bronnitud.

4/10


MySpace, Facebook, Encyclopaedia Metallum

Cosmos Laguna - Karma Cleaner

Täna tahan ma teile jutustada ka - ja ma luban, et see ei saa traditsiooniks - millestki ebametalsest. Nimelt pistis kodanik Trash, kes on meie liiduvabariigis juba teatava staatuse omandanud seoses tema tänuväärse tööga nišimuusika populariseerimise alal, mulle pihku ühe tema enda välja antud plaadi ning tahtis, et ma sellest kirjutaksin, sest ma olen ju teada-tuntud electronicafänn. Hea küll, ma tunnistan ausalt ja uhkusega, et oman üsna kitsast muusikamaitset, kuhu vaibakloppimine - ametlik termin kõige elektroonilise kohta, mis pole ambient - harva sisse mahub. Aga keegi ei või öelda, et ma Cosmos Laguna'le ausat võimalust ei andnud ning et ma seda pärast kahetsenuks.

Uhh... vajutage mõnele allpool olevale lingile, et teada saada, kuidas "Karma Cleaner" kõlab, sest mina seda küll kirjeldada ei oska (kõik, mida ma elektroonilise muusika žanrideks jaotumisest tean, pärineb Ishkuri saidilt (ja ma ei tea ikka midagi :))). Seda ütlen ma küll, et konformistlikke helisid siit ei kuule ning - Jumal tänatud! - normaalsusest on asi kaugel. Osad lood on täitsa meloodilised ja kummaliselt rahustavad, ehkki see on pigem niisugune rahu, mis valdab surnuks külmuvat inimest, ning teised lood on jälle sellist sorti agressiivsete biidivalangutega, mis tähelepanu nõudes sinu ees hüppavad ning kätega vehivad, et vahepeal ära joosta ja siis jälle röökides tagasi tulla. Igal juhul võib Cosmos Lagunat nimetada atmosfäärimuusikaks ja enamik palasid on tripid läbi ulmeliste maastike, kus füüsikaseadused on leebemad ning kus tõenäosus kohata lumeinimeselt suhu võtvat Elvist on võikalt suur.

Tegelikult on lugude varieeruvus "Karma Cleaner"'is natuke liiga suur ning kõlalised üleminekud liiga järsud. Mina oleks lood teises järjekorras plaadile pannud ja juba seeläbi ühtsema muusikaelamuse tekitanud. Lisaks on paar pala (eriti "Please Don't Kill Me") minu kõrvale ülemäära veidrad ja robustsed - sobilikud ehk eraldi albumil välja anda koos muu ekstreemsema kraamiga, kui bändil seda plaanis teha on, kuid oma praeguses seisus natuke üldmuljet rikkuvad. Teine asi, mis mind segab, on vokaali puudumine. Jah, ma saan aru, sedasorti electronica ongi eeskätt instrumentaalne, kuid funeral doomi kuulajana võin ma öelda, et strateegilistesse kohtadesse paigutatud vokaal võib ülejäänud muusikat tohutult võimendada. Ning mida veidram laul/häälitsemine, seda parem (kui jutt juba matusemuusikale läks, siis Skepticismi kasutatud spontaanne deemonlik itsitamine on heaks näiteks - konkreetse laulu nimi ei tule praegu kahjuks meelde). Igal juhul arvan ma, et katsetamine poleks üldse halb idee.

Aga isegi oma praegusel kujul - hüpliku stiiliga ning puhtinstrumentaalsena - on "Karma Cleaner" ikkagi hea kuulamine. Kuna tegu on, nagu öeldud, atmosfäärimuusikaga, siis on oluline enne kõrvaklappide pähepanekut õige situatsiooni olemasolu kontrollida (minul oli selleks kosmoseteemaline arvutimäng "Galactic Civilizations", mille jaburad tulnukanäod ning psühhedeelilise kujuga tähelaevad albumi veidrate helidega väga hästi kokku sobisid). Muusikaga sobib hästi kokku ka plaadikujundus, eriti kaanepilt, mida te selle postituse alguses loodetavasti näete ning mis sisaldab keskaegset surmatantsustseeni koos ringitšillivate luukeredega. Näe, endalegi märkamatult suutsin ühes lõigus jõuda kosmosest keskajani - ja just niisugune Cosmos Laguna muusika ongi. Kontseptsioon on olemas - nüüd vaja vaid eksperimenteerida, lihvida ja veel kord eksperimenteerida.

Paremad lood: Underwaterwar, Memory Begins, boonuslugu

6/10


MySpace, Facebook, SoundClick

Funeral - To Mourn is a Virtue

Ei te teaksite - mul ei ole tegelikult midagi meloodilise doom metali vastu. Saladuskatte all võin öelda, et mõned säärase muusika esindajad lausa meeldivad mulle. Probleemseks muutub asi minu jaoks siis, kui kunagised karmima liini bändid hakkavad raadiosõbralikkuse peale mõtlema. Funeral on just selline ansambel, kellele tahaks fraki selga tõmmata ning saata Klassikaraadiosse intervjuud andma; kasutama niisugusi väljendeid nagu emotsionaalne spekter, mille mõistmiseks läheb tarvis konservatooriumiharidust ning impotentsust.

Te ilmselt jagasite ära, et ma ei alustaks arvustust niisuguste sõnadega, kui ma bändi kiita tahaksin. Damn right. Tegelikult on "To Mourn is a Virtue" peaaegu täielik pask ning asja teeb eriti nutuseks see, et kogu materjal on pärit nende 90ndate aastate demodelt, mis "tänapäevaseks" ümber töödeldud. Funeral on oma algusaegade stiilist käesoleva plaadini ikka väga pika maa maha käinud ja hästi see neile mõjunud pole. Kes ei tea ega nime järgi pakkuda ei oska, siis oli Funeral üks funeral doomi alustalasid. Hiljem läks nende muusika üsna järsult meloodilisema doomi poole ning lõpuks jõudsidki nad selle süldini, millest ma täna teile räägin.

Muidugi pole niisugune sündmuste käik ekstreemmetalbändide seas ainulaadne; samuti pole see automaatne fiasko - võtame või kuulsad nimed Katatonia ning My Dying Bride. Nende kahe muusika pole kaugeltki see, mis ta vanasti oli, kuid vähemalt suudavad nad pehmisdoomi luua kvaliteetselt ning seda tehes säilitada teatud väärikust. Funerali kohta ei saa sama öelda - kuulates tekib mulje, nagu oleks kogu albumi lindistanud Anders Eek üksinda, tinistades köögitaburetil istudes hajameelselt kitarri ning rääkides iseendale, kuidas tema musta BMW külge ehitatud katafalk lahti kipub põruma.

Võib-olla ma eksin; võib-olla peabki sel plaadil vokaal kõlama äraolevalt nagu gootirokkbändidel ning kitarrimäng nii vaoshoitult kui ilma juhet tagant tõmbamata üldse võimalik on. Kuid andke andeks, mehed, aga doomiüritustele teil sellise suhtumisega küll enam asja pole. Kaks soovitust - püüdke vähemalt 2006. aasta "From These Wounds"'i peal saavutatud taset hoida ning lubage oma frontmanil Andersil tema matusemuusikaprojekt Fallen uuesti käima lükata. Või kolige Soome - ehk aitab põtrademaa pinnase viljakus teil doomisädeme uuesti läita. Praeguses seisus aga pole teil mingit mõtet edasi tegutseda.

Paremad lood: Wrapped All in Woe (ainus kuulatav lugu!)

3/10


MySpace, Facebook, Encyclopaedia Metallum

Neoandertals - Ebu Gogo Gutting the Child

Arvustus on ingliskeelne ja asub siin.

Moonsorrow - Varjoina Kuljemme Kuolleiden Maassa

Kunagi tulevikus loevad inimesed ülemaailmset folk metal-zine'i "Folkedraal" ja meenutavad selle tagasihoidlikke alguspäevi Doomkiriku nime all, kuigi juba esimeste postituste aritmeetiline keskmine oli tugevalt folgi kasuks. No loodame, et nii siiski ei lähe. Nimelt suutsin ma vähemalt viis aastat tagasi folk metali oma elust üsna edukalt minema tõrjuda (otsi Cruachani postitusest märksõna "häälestamata flööt" ning googlest "Metsatöll" või "uksest ja aknast"). Kuulasin ainult põrandaaluseid bände, millest enamike nimesidki ma tänaseks ei mäleta, ning kohustuslikumaid-paremaid teosed nagu Manegarmi ülihea "Vargstelen" (2007) või võluvat lauluneiut nimega Masha Scream sisaldava Vene ansambli Arkona kuulsaks teinud "Ot Serdtsa K Nebu".

Moonsorrow oli "Kivenkantaja" aegadel ikka väga mõjuv bänd ja - tagantjärele kuulates - ega ta hiljemgi viletsaks ei muutunud. See pika nimega üllitis, mida ma täna arvustan,on neilt kümne aasta jooksul kuues täispikk. Niisugune ilmumissagedus on tavaliselt ohumärk, olgu siis konveiermeetodil tegutseva bändi kohta või säärase geeniuse kohta, kes maailma pöörlemisest ette jõuab ning säärases tempos vapustavaid unikaalseid plaate tekitab, et arvustajad mõnust lihtsalt lõhkevad. Moonsorrow pole ühte ega teist; pigem lihtsalt... stabiilne. "Varjoina blaa-blaa" juures võib kuulda väikest arengut sinna, mõne euro võrra suurenenud stuudioeelarvet tänna, aga põhiliselt jõulist viking metalit ja täie rauaga.

Tänane Moonsorrow on oma loomuses nii soomelik, kui üldse olla saab. Jah, laulja laseb aeg-ajalt kuuldavale kaamose keskmest pärinevaid südantlõhestavaid karjeid, mida Soome külmas kliimas suudab taluda vaid Absolut'iga karastatud põdrakõri, ning muus osas kopeerivad nad Amorphise käike, mattes neid igas põhjanaabrite muusikapoes müüdava de-amorfisatsioonimooduli(TM) abil heliseinte alla, mis on tihked kui keltsastunud mätas kusagil Karjala kolkas. Kas vajab veel mainimist, et kogu kompott on reibas ja kerge kuulata? Ilmselt mitte. Küll aga pean vajalikuks hoiatada, et plaat läheb lõpupoole üheülbalisemaks ning tagantjärgi võib juhtuda, et mälus sulab muusika kokku mingiks umbkaudseks kitarrikäiguks, mis stereotüüpsena kõike meenutama jääb. Arvestades seda, et lood on Doomkirikus mainimise vääriliselt pikad - st üle kümne minuti, arvestamata lühikesi interlüüde - siis tasub ehk iga laulu vahel väike paus pidada.

Lisamärkusena paluksin Moonsorrow'i kollektiivilt vabandust, kui nad seda blogi juhtuvad lugema. Nimelt on mul kalduvus juba bändi esimeste albumite aegadest neid rootslasteks pidada. Vääramatu regulaarsusega, aga mitte pahast tahtest. Üleüldse kipun ma soomlastele omistama erinevaid atribuute, mida nad tegelikult ei oma. Näiteks ükskord väitsin ma kapitaalselt pilves Pasi Koskinenile, et ta laulis Shape Of Despairi esimesel plaadil, kuni mees seda isegi uskuma jäi ja autogrammi ära andis. (HINT: ta ei laulnud seal). Loodan, et Moonsorrow'iga kunagi samasugust intsidenti ette ei tule. Lisamärkuse lõpp; head plaadi kuulamist. :)

Paremad lood: Tähdetön, Muinaiset

7/10


MySpace, Facebook, Encyclopedia Metallum

Cruachan - Blood of the Black Robe

Cruachan oli kunagi üks parimaid folk metal bände. Bändi kõrgaeg jäi kümne aasta taha, kui ilmusid folk metali ülemaailmsesse kullafondi kuuluvad "The Middle Kingdom" ja "Folk-Lore". Album "Pagan" aastal 2004 oli järsk langus kvaliteedis (loe: "saast") ning 2006 välja antud "The Morrigan's Call" ei tekitanud minus ka mingeid kestvaid mälestusi. Cruachani liikmed jagasid vist ära, et asi pole õige ja et peaks muusikas muudatusi tegema. Nad otsustasid, et neile meeldib poolakate deathilegend Vader.

Tõenäoliselt mõtlevad minu kallid lugejad praegu, et see pole ju võimalik. Võibolla ma natuke liialdasin. Aga vähemalt pool uuest plaadist on veider segu Ida-Euroopa pagan metalist ning Vaderi hõbekõri Peter'i laulmisstiilist. Viimane tähendab seda, et Keith Fay õppis laulma lühikeste, ähvardavate fraasidena - umbes nagu lubaks tänaval kellelegi peksa anda - antikristlusest ja muust säärasest ning eriti sõjast. Olles end Ove soovitatud Iiri mässuviisidest haigeks kuulanud, võin ma öelda, et IRA laulikud ei kõla ka nii tigedalt.

Albumi teine, väiksem pool on Cruachani klassikalise folgises stiilis. Üleminek kahe vormi vahel toimub järsult ning see ei ole kunagi hea. Ühel hetkel toimub vihane keevitamine, ja laul hiljem hakkab naisvokaal rahvapillide taustal midagi niutsuma. Kes see naisuke on, jääb mulle saladuseks, kuna Karen Gilligan läks interneti väitel vahepeal bändist minema. Võibolla sellepärast kõlabki terve "Blood of the Black Robe" nõnda pahaselt ja negatiivselt, et viis iiri meest peavad ühte ruumi niimoodi jagama, et kõik instrumendid ja soovitavalt ka näolapid terveks jääksid. Tähendab, folgiosa polegi ju nii paha. Kunagisel tasemel mitte, aga bändiliikmed valdavad pille ilmselge osavusega ja see on juba edasiminek keskmise folk metal grupi ees, kes oma häälestamata flöödid heal juhul õigesse kehaõõnsusse pistavad.

No mida ma lõpetuseks ütlen? Cruachan üritab teenindada nii aktsiabörsi kombel kõikuva populaarsusega folgiskenet kui põranda all letargitsevaid pläkifänne, rahuldamata täielikult kedagi, kuid tõestades, et pillitorust neil ikka veel midagi tuleb.

Paremad lood: Primeval Odium, The Nine Year War

5/10

MySpace, Facebook, Encyclopedia Metallum

Forgotten Tomb - Under Saturn Retrograde

Omal ajal oli Forgotten Tomb üks bände, mida ma enim kuulasin. Nende kolm esimest täispikka albumit olid black/doom'i nimelise väheesindatud muusikažanri suurepärasteks näideteks. Neljas album "Negative Megalomania" võttis suuna nn. suitsiidipläki poole, mis on tõeliselt mõttetu stiil ja mille epideemiline levik on üks põhjustest, miks ma viimase viie aasta jooksul black metalist võõrandunud olen (peapõhjus on siiski moodsa pläki tehnilise ja eksperimenteeriva peavoolu veelgi epideemilisem levik ja üha suurenev distantseeritus stiili algsest vormist). Neljas album tõi mängu ka puhta vokaali ning mitmete black metal bändide seas levinud hirmsa tendentsi tüdida ära traditsioonilistest teemadest ning hakata laulma sellest, kui kõvad mehed nad ikka on ja kui palju nad oma noori fänne vihkavad (vt. Darkthrone).

"Under Saturn Retrograde" rehabiliteerib bändi minu silmis päris tublisti. Vanu aegu ei saa me ilmselt kunagi tagasi, aga vähemalt on ära kaotatud suitsiidipläkilikud sulgkerged ja täiesti munadeta rifid. Uus Forgotten Tomb on omal moel täiesti jõuline ja moodne (võeh, kuidas ma seda sõna osades kontekstides vihkan) black metal. Nende algne Katatonia "Dance of December Souls"'ist inspireeritud doom on muusikast muidugi praktiliselt kadunud, aga minu käest näe keegi ei küsinud. Ma mõistan muidugi, et on olemas hulk inimesi, kelle hinges vana Forgotten Tomb nii palju tinaseid kellukesi helisema ei pane ja kes seetõttu värskemat kraami paremini hinnata oskavad. No edu neile. Mina jään puristiks surmani, aga võibolla panen "Under Saturn Retrograde"'i enne seda veel mõned korrad peale.

Paremad lood: Downlift, Under Saturn Retrograde part II, Spectres Over Venice

6/10


MySpace, Facebook, Encyclopedia Metallum

Doomkirik avab uksed

Suvi on jälle käes ja minus tõstab taas pead vajadus kuulata tavapärasest rohkem muusikat. Aga mul on teatavasti küljes viga, et kui ma midagi kuulan, siis teinekord tahan sellest ka kirjutada. Selleks siis käesolev blogi. Arvustuste kirjutamist nii suures plaanis kui vanasti ma ilmselt ette ei võta, aga kui vaim peale tuleb, siis kahtlemata mõned read talletan. Mõnikord täispika arvustuse, mõnikord ühe lakoonilise lõigu - nii nagu parasjagu tunne on. Igatahes võite kindlad olla, et kui ma midagi uut ja head avastan, siis annan sellest teada. Enamasti kuulan ikka doom metalit, sellest ka blogi nimi, aga vahel satub masinasse ka teisi raskemuusika vorme ja haruharva midagi hoopis muud. No eks näis.

Kui viitsin, siis tõstan mõni päev Halbade Filmide Kaitsealast sealsed muusikateemalised postid ka siia ümber.