Wednesday, June 29, 2011

Moonsorrow - Varjoina Kuljemme Kuolleiden Maassa

0 comments
Kunagi tulevikus loevad inimesed ülemaailmset folk metal-zine'i "Folkedraal" ja meenutavad selle tagasihoidlikke alguspäevi Doomkiriku nime all, kuigi juba esimeste postituste aritmeetiline keskmine oli tugevalt folgi kasuks. No loodame, et nii siiski ei lähe. Nimelt suutsin ma vähemalt viis aastat tagasi folk metali oma elust üsna edukalt minema tõrjuda (otsi Cruachani postitusest märksõna "häälestamata flööt" ning googlest "Metsatöll" või "uksest ja aknast"). Kuulasin ainult põrandaaluseid bände, millest enamike nimesidki ma tänaseks ei mäleta, ning kohustuslikumaid-paremaid teosed nagu Manegarmi ülihea "Vargstelen" (2007) või võluvat lauluneiut nimega Masha Scream sisaldava Vene ansambli Arkona kuulsaks teinud "Ot Serdtsa K Nebu".

Moonsorrow oli "Kivenkantaja" aegadel ikka väga mõjuv bänd ja - tagantjärele kuulates - ega ta hiljemgi viletsaks ei muutunud. See pika nimega üllitis, mida ma täna arvustan,on neilt kümne aasta jooksul kuues täispikk. Niisugune ilmumissagedus on tavaliselt ohumärk, olgu siis konveiermeetodil tegutseva bändi kohta või säärase geeniuse kohta, kes maailma pöörlemisest ette jõuab ning säärases tempos vapustavaid unikaalseid plaate tekitab, et arvustajad mõnust lihtsalt lõhkevad. Moonsorrow pole ühte ega teist; pigem lihtsalt... stabiilne. "Varjoina blaa-blaa" juures võib kuulda väikest arengut sinna, mõne euro võrra suurenenud stuudioeelarvet tänna, aga põhiliselt jõulist viking metalit ja täie rauaga.

Tänane Moonsorrow on oma loomuses nii soomelik, kui üldse olla saab. Jah, laulja laseb aeg-ajalt kuuldavale kaamose keskmest pärinevaid südantlõhestavaid karjeid, mida Soome külmas kliimas suudab taluda vaid Absolut'iga karastatud põdrakõri, ning muus osas kopeerivad nad Amorphise käike, mattes neid igas põhjanaabrite muusikapoes müüdava de-amorfisatsioonimooduli(TM) abil heliseinte alla, mis on tihked kui keltsastunud mätas kusagil Karjala kolkas. Kas vajab veel mainimist, et kogu kompott on reibas ja kerge kuulata? Ilmselt mitte. Küll aga pean vajalikuks hoiatada, et plaat läheb lõpupoole üheülbalisemaks ning tagantjärgi võib juhtuda, et mälus sulab muusika kokku mingiks umbkaudseks kitarrikäiguks, mis stereotüüpsena kõike meenutama jääb. Arvestades seda, et lood on Doomkirikus mainimise vääriliselt pikad - st üle kümne minuti, arvestamata lühikesi interlüüde - siis tasub ehk iga laulu vahel väike paus pidada.

Lisamärkusena paluksin Moonsorrow'i kollektiivilt vabandust, kui nad seda blogi juhtuvad lugema. Nimelt on mul kalduvus juba bändi esimeste albumite aegadest neid rootslasteks pidada. Vääramatu regulaarsusega, aga mitte pahast tahtest. Üleüldse kipun ma soomlastele omistama erinevaid atribuute, mida nad tegelikult ei oma. Näiteks ükskord väitsin ma kapitaalselt pilves Pasi Koskinenile, et ta laulis Shape Of Despairi esimesel plaadil, kuni mees seda isegi uskuma jäi ja autogrammi ära andis. (HINT: ta ei laulnud seal). Loodan, et Moonsorrow'iga kunagi samasugust intsidenti ette ei tule. Lisamärkuse lõpp; head plaadi kuulamist. :)

Paremad lood: Tähdetön, Muinaiset

7/10


MySpace, Facebook, Encyclopedia Metallum

Cruachan - Blood of the Black Robe

0 comments
Cruachan oli kunagi üks parimaid folk metal bände. Bändi kõrgaeg jäi kümne aasta taha, kui ilmusid folk metali ülemaailmsesse kullafondi kuuluvad "The Middle Kingdom" ja "Folk-Lore". Album "Pagan" aastal 2004 oli järsk langus kvaliteedis (loe: "saast") ning 2006 välja antud "The Morrigan's Call" ei tekitanud minus ka mingeid kestvaid mälestusi. Cruachani liikmed jagasid vist ära, et asi pole õige ja et peaks muusikas muudatusi tegema. Nad otsustasid, et neile meeldib poolakate deathilegend Vader.

Tõenäoliselt mõtlevad minu kallid lugejad praegu, et see pole ju võimalik. Võibolla ma natuke liialdasin. Aga vähemalt pool uuest plaadist on veider segu Ida-Euroopa pagan metalist ning Vaderi hõbekõri Peter'i laulmisstiilist. Viimane tähendab seda, et Keith Fay õppis laulma lühikeste, ähvardavate fraasidena - umbes nagu lubaks tänaval kellelegi peksa anda - antikristlusest ja muust säärasest ning eriti sõjast. Olles end Ove soovitatud Iiri mässuviisidest haigeks kuulanud, võin ma öelda, et IRA laulikud ei kõla ka nii tigedalt.

Albumi teine, väiksem pool on Cruachani klassikalise folgises stiilis. Üleminek kahe vormi vahel toimub järsult ning see ei ole kunagi hea. Ühel hetkel toimub vihane keevitamine, ja laul hiljem hakkab naisvokaal rahvapillide taustal midagi niutsuma. Kes see naisuke on, jääb mulle saladuseks, kuna Karen Gilligan läks interneti väitel vahepeal bändist minema. Võibolla sellepärast kõlabki terve "Blood of the Black Robe" nõnda pahaselt ja negatiivselt, et viis iiri meest peavad ühte ruumi niimoodi jagama, et kõik instrumendid ja soovitavalt ka näolapid terveks jääksid. Tähendab, folgiosa polegi ju nii paha. Kunagisel tasemel mitte, aga bändiliikmed valdavad pille ilmselge osavusega ja see on juba edasiminek keskmise folk metal grupi ees, kes oma häälestamata flöödid heal juhul õigesse kehaõõnsusse pistavad.

No mida ma lõpetuseks ütlen? Cruachan üritab teenindada nii aktsiabörsi kombel kõikuva populaarsusega folgiskenet kui põranda all letargitsevaid pläkifänne, rahuldamata täielikult kedagi, kuid tõestades, et pillitorust neil ikka veel midagi tuleb.

Paremad lood: Primeval Odium, The Nine Year War

5/10

MySpace, Facebook, Encyclopedia Metallum

Sunday, June 19, 2011

Forgotten Tomb - Under Saturn Retrograde

1 comments


Omal ajal oli Forgotten Tomb üks bände, mida ma enim kuulasin. Nende kolm esimest täispikka albumit olid black/doom'i nimelise väheesindatud muusikažanri suurepärasteks näideteks. Neljas album "Negative Megalomania" võttis suuna nn. suitsiidipläki poole, mis on tõeliselt mõttetu stiil ja mille epideemiline levik on üks põhjustest, miks ma viimase viie aasta jooksul black metalist võõrandunud olen (peapõhjus on siiski moodsa pläki tehnilise ja eksperimenteeriva peavoolu veelgi epideemilisem levik ja üha suurenev distantseeritus stiili algsest vormist). Neljas album tõi mängu ka puhta vokaali ning mitmete black metal bändide seas levinud hirmsa tendentsi tüdida ära traditsioonilistest teemadest ning hakata laulma sellest, kui kõvad mehed nad ikka on ja kui palju nad oma noori fänne vihkavad (vt. Darkthrone).

"Under Saturn Retrograde" rehabiliteerib bändi minu silmis päris tublisti. Vanu aegu ei saa me ilmselt kunagi tagasi, aga vähemalt on ära kaotatud suitsiidipläkilikud sulgkerged ja täiesti munadeta rifid. Uus Forgotten Tomb on omal moel täiesti jõuline ja moodne (võeh, kuidas ma seda sõna osades kontekstides vihkan) black metal. Nende algne Katatonia "Dance of December Souls"'ist inspireeritud doom on muusikast muidugi praktiliselt kadunud, aga minu käest näe keegi ei küsinud. Ma mõistan muidugi, et on olemas hulk inimesi, kelle hinges vana Forgotten Tomb nii palju tinaseid kellukesi helisema ei pane ja kes seetõttu värskemat kraami paremini hinnata oskavad. No edu neile. Mina jään puristiks surmani, aga võibolla panen "Under Saturn Retrograde"'i enne seda veel mõned korrad peale.

Paremad lood: Downlift, Under Saturn Retrograde part II, Spectres Over Venice

6/10


MySpace, Facebook, Encyclopedia Metallum

Doomkirik avab uksed

0 comments
Suvi on jälle käes ja minus tõstab taas pead vajadus kuulata tavapärasest rohkem muusikat. Aga mul on teatavasti küljes viga, et kui ma midagi kuulan, siis teinekord tahan sellest ka kirjutada. Selleks siis käesolev blogi. Arvustuste kirjutamist nii suures plaanis kui vanasti ma ilmselt ette ei võta, aga kui vaim peale tuleb, siis kahtlemata mõned read talletan. Mõnikord täispika arvustuse, mõnikord ühe lakoonilise lõigu - nii nagu parasjagu tunne on. Igatahes võite kindlad olla, et kui ma midagi uut ja head avastan, siis annan sellest teada. Enamasti kuulan ikka doom metalit, sellest ka blogi nimi, aga vahel satub masinasse ka teisi raskemuusika vorme ja haruharva midagi hoopis muud. No eks näis.

Kui viitsin, siis tõstan mõni päev Halbade Filmide Kaitsealast sealsed muusikateemalised postid ka siia ümber.