Iced Earth - Dystopia

Aasta esimesed kuud on melomaani elus peaaegu alati kõige igavam periood – detsembris toimunud psühhootilisest kuulamismaratonist ja isiklike edetabelite koostamisest tekkinud muusikaline pohmell kimbutab ning uut head kraami jaanuaris-veebruaris väga palju ei ilmu. Sellest johtuvalt olengi ma need kaks kuud ainult vanast rasvast elanud ning kunagisi lemmikuid taasavastanud. Nõnda sattusingi ma Iced Earth'i möödunudaastase üllitise peale ja mingist masohhistlikust nostalgiatundest ajendatuna otsustasin neile veel ühe võimaluse anda – üldiselt olin ma bändi juba maha kandnud, kuna kolm eelnevat plaati ei kannatanud kriitikat. Aga juba "Dystopia" esimest lugu kuulates suutsin ma üllatuda, ja sealjuures meeldivalt! Selle albumi puhul on oluline rääkida kahest punktist – esiteks tundub, et Iced Earth'i vana stiil hakkab tagasi tulema, ning teiseks on bändil jälle uus vokalist.

Viimane punkt kõigepealt: mikrofoni taha on tekkinud mingi tundmatu noor nägu nimega Stu Block. Neile, kes bändi ajalooga viimase kümne aasta jooksul tuttavad pole, teadmiseks: Iced Earth'i kuldaeg lõppes pärast albumit "Horror Show" 2001. aastal, kui käis tants kahe teatava torni ümber, mis laulja Matt Barlow'is nõnda patriootlikke tundeid tekitas, et ta metalist eemaldus ning politseinikuks läks. Meest hakkas asendama teine väärikas nimi Tim "Ripper" Owens, kellega loodi kaks kahjuks mitte kuigi hästi välja kukkunud plaati. Pärast seda tuli Barlow tagasi, et lindistada "The Crucible of Man", kuid kas polnud kadunud poeg hingega asja juures või oli terve bänd väsinud, ent ka see album ei õigustanud fännide ootusi. Umbes selles punktis olin ma suhteliselt kindel, et Barlow ja ninamees Joh Schaffer jäävadki koos keskpäraseid üllitisi välja andma, et vanaduspäevil veranda peal kiiktoolis istumiseks raha koguda.

Uus mees Stu Block on aga täiesti korraliku ja jõulise häälega vokalist ning meenutab kohati bändi eelmisi lauljaid, mis oligi ilmselt tema vastuvõtmise kriteeriumiks. Muidugi ei ole ta Matt Barlow – keegi ei ole, sest väärikama ja samas emotsionaalsema häälega vokalisti pole kogu heavy metalis olnud ei varem ega hiljem – aga oma osasse ta sobib, kuna parem mees on läinud. Ja ma ütleks, et Stu osa "Dystopia" tegemisel polnud kerge täita, sest ülejäänud bänd on vähemalt minu kõrva järgi küll nahast välja pugenud, et Iced Earth'i kunagine stiil tagasi tuua.

Nagu me paljude kurbade näidete varal teame, õnnestub vanade aegade tagasitoomine muusikas äärmiselt harva. "Dystopia" ei ole teine "Something Wicked", aga kuramus! ega nad liiga kaugelt mööda ka ei pane. Minu jaoks teevad power/heavy metali kuulatavaks meeldejäävad, nakkavate refräänide ja meloodiatega lood (mille massiline puudumine on peapõhjus, miks ma sellest žanrist juba aastate eest irdusin) ning uue plaadi peal on nad täitsa olemas – erinevalt kahest eelnevast albumist, mis olid lihtsalt monotoonsed, ning "The Glorious Burden"ist, mille rikkus ära liigne valgepea-merikotkaste poole õhkamine muusikalise kvaliteedi arvelt. "Dystopia"t mängitades võib kuulda Iron Maiden'ilikku energiat ja Barlow'i-aegsete Iced Earth'i laulude struktuuri, aga kahjuks ka ballaadilikke lugusid, mis kunstlikult aeglasemaks tehtud, et Euroopas pesitsevaid sukapüksihevi imalamaid vorme austavaid tegelasi rõõmustada.

Vähemasti algab plaat jõhkralt hea palaga ning see jätab tegelikult kuni lõpuni hea maitse suhu. "Dystopia" tundub muide pikem kui ta tegelikult on – kolmeteistkümnest loost vaid kaks ületavad viie minuti piiri – sest iga paari keskpärasema laulu järel tuleb üks pauer-refrääniga laul, mis kuulaja jälle käima tõmbab. No ja kurat, mida sa ühelt ajale jalgu jäävalt hevibändilt ikka tahad, eriti kui mainitud bänd liikmeid tihedamini vahetab kui kitarrikeeli (ma ei tea tegelikult, kas keeli vahetatakse tihti või mitte – pillimehed, uu?). Samm õiges suunas on igatahes astutud, täiesti mõttetuid palasid pole ning kui praegune koosseis püsima jääb (st kui diktaator Schaffer kedagi välja ei viska), siis ei näe ma põhjust, miks kunagine Iced Earth ei võiks veel jõulisemalt tagasi tulla.



Paremad lood: Dystopia, Anguish of Youth, Tragedy and Triumph

7/10


Koduleht, MySpace, Facebook, Encyclopaedia Metallum

Monolithe - Interlude Second

Tänavuse jaanuarikuu teisel päeval, kui enamus maailmast veel pohmelli välja magas, andsid mõned mehed juba duumi välja. Süüdlased olid ansamblist Monolithe ning üllitiseks nende teine EP, kandes vaimustavalt kreatiivset pealkirja "Interlude Second" (võite pakkuda, mis esimese EP nimi oli). Masendusmuusika sõbrad võivad mäletada, et see bänd lõi möödunud kümnendi keskpaigas oma kahe täispika albumiga "Monolithe I" ja "Monolithe II" päris kõvasti laineid ning üldiselt peeti neid tollal üheks paremaks funeral doom pundiks. Kahjuks hakkasid neil seejärel pillid tolmu koguma ning enne käesolevat EP-d olid keeled juba viis aastat vaikinud.

Minul on tunne, et varsti võib oodata mõne suurema reliisi ilmumist. Esiteks on bändi muusikas toimunud märgatav areng, minu kurvastuseks muidugi funeral doomist veidi eemale, ning "Interlude Second" on selles mõttes pigem pillimeeste proovikivi kui tõsiseltvõetav album. Mis ei tähenda, et tegu poleks tõsiseltvõetava albumiga, sest mängus on ikkagi üle poole tunni kvaliteetduumi, aga järgmine täispikk saab peaaegu kindlasti olema midagi tunduvalt suuremat ja uhkemat.

Loodan, et ka paremat, sest hoolimata muusika ilmselgest kvaliteedist on "Interlude Second" kuidagi külmaks jättev ja unine - ühe doom metal bändi jaoks üks hullemaid möödalaskmisi. Ansambel on läinud eksperimentaalsuse libedale teele ning ehkki siin-seal on kuulda päris huvitavaid helilisi konstruktsioone, on üldmulje kuidagi... tühine. Umbes nagu võrrelda päris Eiffeli torni ning tornist endast kolm korda rohkem maksma läinud arvutustehnikaga loodud 3D-imitatsiooni. Pealtnäha ilus ja uhke, aga mitte päris see. Väga kunstiline, aga puudub substants. Tummisust pole, noh. Kuna Monolithe on Prantsuse bänd, siis ei maksa niisuguse tendentsi üle ka imestada - mina nimetaksin seda "mandrieuroopa sündroomiks" ning juhiksin tähelepanu tõsiasjale, et see mõjutab ka teisi metaližanre ja produtseerib pehmetele ja poliitkorrektsetele ühiskondadele kohaseid "ohutuid" bände. Võtame asja kokku tõdemusega, et Monolithe pole enam nõnda monoliitne, kui ta vanasti oli, ning jätame teema sinnapaika.

Ikkagi ma soovitan kulutada 36 minutit oma elust ning "Interlude Second" ära kuulata. Võibolla arvate teie teistmoodi kui mina, sest, nagu ma juba rõhutasin, on see EP vaieldamatult kvaliteetne. Ja võibolla on see album lihtsalt heaks pilguheiduks moodsa doomi maailma. Kui teile meeldis Shape Of Despair'i kolmas plaat "Illusion's Play", siis kuulake kindlasti - nende kahe bändi areng on samasuunaline ja võrreldav, ehkki kõlavad nad erinevalt. Üldiselt... otsustage ise.

Muide, Monolithe arvab ka, et te peakside antud üllitist kuulama, aga raha ei taha. Küsige siit.


6/10

MySpace, Encyclopaedia Metallum

2011. aasta parimad albumid

Etskae, jälle on põhjust aastakokkuvõtte tegemiseks. Olgu öeldud, et umbes oktoobrini arvasin ma, et 2011 on muusikaliselt läbi kukkunud, nagu viimasel ajal tavaks, ja et doom metal on surnud, nagu ma eelmise aasta edetabelit koostades nukralt kurtsin. Õnneks (ja hea muusika otsimisega natuke vaeva nähes, mitte ainult vingudes) selgus, et hirmud olid alusetud ja et 2011 on tegelikult üle pika aja väga hea aasta, vähemalt ekstreemse doomi austajatele nagu mina. Skene saavutused traditsioonilise doomi vallas on veidi nigelamad, millest on võrdlemisi produktiivse eelmise aasta valguses kahju, ning teistel muusikastiilidel pole ma peaaegu üldse silma peal hoidnud. Igatahes on siin minu mõttetöö tulemus, ja ma vabandan kõigi minust viletsama maitsega inimeste ees funeral doomi rohkuse pärast.

15. Until My Funerals Began - Behind the Window
Kes sel vihmasel talvel kurbadest meeleoludest puudust tunneb ja leiab, et tahaks auku oma südames millegagi täita, peaks käesoleva bändiga tutvuma. "Behind the Window" on ahastav ja hingerebestavalt nukker üllitis, mida minu kõrvad klassifitseerivad funeraliga flirtivaks death/doomiks.

 
14. Wreck Of The Hesperus - Light Rotting Out
Uus WotH oli minu jaoks küll väike pettumus - nende viimase üllitise "The Sunken Threshold" alusel ootasin esiviisikusse sobivat materjali - aga oma eesmärgi täidab uus album ometi ning pakub huvilistele neljakümmet minutit räpast, jõhkrat ja monotoonset sludge'ilikku kanalisatsioonidoomi.

 
13. Descend Into Despair - Vanity Devotion
See Rumeenia bänd mängib vana kooli hõngulist tektoonilise raskusega death/doomi. Omamoodi kvaliteedimärgiks on see, et tegu on EPga, millel kestust üle poole tunni. Ainult Tõelise Doomi (TM) ringkondades tuleb niisugune asi kõne alla.

 
12. Abstract Spirit - Horror Vacui
Lovecraft'ilik funeral doom on sihuke hingitsev stiil, mille kõrghetked ilmselt möödas on, kuid mis iga aasta vähemalt ühe-kaks albumit ilmale tuua suudab. Tänavune ilmutis on Abstract Spirit, kes on teinud läbi tõelise muutumise ning suutnud sitast saia vormima hakata. "Horror Vacui" on lämmatav, kosmiline õõvamuusika mingist totaalselt teistsugusest dimensioonist. Hehe, tegelikult tuleb see Venemaalt.

 
11. Burzum - Fallen
Üllatan iseennastki, mainides oma edetabelis Burzumit, aga nii on. Tõttöelda on "Fallen" esimene Burzumi album, mis mulle tõesti meeldib. Pole tema vana loomingu võludest kunagi aru saanud, ning "Belus" oli liiga veider, aga "Fallen" kõneleb minuga just niisuguses keeles, mida ma põhjamaiselt metalilt ootan. Nagu netiavarustes lugeda võib, ei ole üldsus sugugi mitte sama vaimustatud kui mina. Oh well...
 
 
10. Neoandertals - Ebu Gogo Gutting the Child
Kirjutasin albumist pikemalt siin.


9. Colosseum - Chapter III: Parasomnia
Kirjutasin albumist pikemalt siin.


8. Sacrimony - ...and Abyss He Created
See bänd on mõeldud kõigile neile, kes igatsevad taga Skepticismi varajast stiili. Sacrimony muusika meenutab peaaegu üks-üheselt matusemeistrite debüütalbumi "Stormcrowfleet" helisid. Ainult selles osas hoiatan, et "...and Abyss He Created" on pea tervenisti instrumentaalne plaat, kui see kedagi häirima peaks.


7. An Autumn For Crippled Children - Everything
Tobedale nimele vaatamata ei ole tegu metalcore-ansambliga. Aga millega tegu on? Hui ma tean. "Eksperimentaalne pläkk" oleks ilmselt kõige tabavam lahterdus, ehkki tõde see absoluutselt ei haara. Osad tegelased on mõelnud välja kõlava žanrinimetuse metalgaze ja bändi sinna paigutanud. Igal juhul teeb AAFCC hurmavalt kaootilist ja põnevalt eksperimentaalset muusikat, nii et selliste märksõnade peale erutuvad melomaanid peaksid kindlasti kõrvu kikitama.


6. Comatose Vigil - Fuimus, Non Sumus...
Ma pole oma armastusest Comatose Vigili vastu kunagi saladust teinud; ansambel on mind armastanud vastu sellega, et pole oma ideaalilähedast muusikavormi kunagi muutnud. Nagu alati, tasub nende loomingut võrrelda ülalmainitud Colosseumi ning varajase Shape Of Despair'iga. Kuulake seda bombastilist ja ülirasket matusemetalit - muud nagu ei oskagi soovitada.


5. Ixion - To the Void
Prantsusmaa ei ole just maailma hukatusmuusika lipulaevaks; seda enam tasub tähele panna, kui konnasööjad selles vallas millegi heaga maha saavad. Ixioni debüüt on kindlasti mainimisväärne plaat, sisaldades süntesaatori arvelt absoluutselt mitte kokku hoidvat atmosfäärilist death/doomi. Pange tähele sõna atmosfääriline, sest just siin albumi rõhuasetus nii bändi kavandite kui lõpptulemuse järgi.


4. Pantheist - Pantheist
Kunagine funeral-ikoon on oma arengus pika ja kohati konarliku tee maha käinud. Minu arvates läksid juba 2005. aasta "Amartia"'st alates asjad allamäge. Õnneks on trend pöördunud ning Pantheist on jälle oluline bänd, ehkki fjuunerali nad enam ühegi kategooria kohaselt ei viljele. Käesolev plaat on segu paljudest stiilidest meeleolurokist doomini, tähendades väga mitmekülgset, vaheldusrikast ja ilusat muusikat. Sakraalsete metal-helide armastajad peaksid seda kindlasti kuulama.

 
3. Mournful Congregation - The Book of Kings
Nagu funeral doomi kuulajad teavad, on Mournful Congregation žanri üks vanemaid ja juhtivamaid tegijaid. "The Book of Kings" jätkab 2009. aasta meistriteose "The June Frost" suunda, mängides tõeliselt aristokraatliku kõlaga muusikat. Paljud moodsad matusebändid üritavad niisugust kvaliteeti saavutada, kuid vanadel saurustel õnnestub see ikka kõige paremini.

 
2. Esoteric - Paragon of Dissonance
Näe, Esotericul on uus album väljas. Ma ei pea vist seletama, millega tegu on või miks see minu (ja tõenäoliselt kogu ekstreemmetali maailma) edetabelit kaunistab? Tore! Liigume siis edasi võitja juurde...


1. Murkrat - Drudging the Mire
Murkrat on äärmuslikku doomi mängiv tüdrukutebänd sunnitööliste ja mõrvarliku looduse kodumaalt Austraaliast. Mulle meeldis juba nende debüütalbum ning täna võin ma rahuldustundega möönda, et bändi muusika on kolme aastaga ainult rämedamaks ja negatiivsemaks muutunud. "Drudging the Mire" võtab minu aastaedetabelis esikoha just tänu vokaalile, mis on vastupidiselt metal-skenes traditsiooniks saanud hõbedaselt lõõritavale naishäälele äärmiselt tigeda ja pahatahtliku kõlaga. Murkrat on õõvamuusika kõrgem klass.