Aabsynthum - Inanimus

Järgnev jutt on eelkõige neile, kes tahaksid teada maagilise sõnakombinatsiooni funeral doom tähendust. Kui te eriti lugemismaiad pole, siis vajutage mõnd allpool toodud linki ja kuulake bändi Aabsynthum helinäiteid. Just niisugune ongi funeral doom, või vähemalt selle stiili "keskmine" esindaja. Ühtlasi rõõmustage/kurvastage, sest te olete rongist maha jäänud. Või nagu kogu skene juba mõned aastad teadnud on, doom metal is dead. Aga miks ma sellest praegu räägin? Sellised pisaraist nõrguvad väited ilmuvad tavaliselt ju siis, kui üks või teine bänd on mõne eriliselt käkiga maha saanud on, kuid "Inanimus", nagu altpoolt lugeda võib, sai minu käest soliidsed 7 punkti.

Vaata, algaja duumikuulaja - kui taolisse nišimuusikasse hakkavad ilmuma "keskmised" ansamblid, siis on tegu kas suure muutuse või suure hävingu ettekuulutamisega. Black metal jõudis sinna üheksakümnendate teisel poolel ning hakkas muutuma (halvemuse suunas). Funeral doom, ma loodan, sureb välja, sest tegu on loomult nõnda jäiga ja spetsiifilise stiiliga, et minu süda ei kannataks, kui hakkaksid tekkima igasugu uuenduslikud vormid, mis algkuju paratamatult rüvetaksid. Kui hea muusikažanr peab kaduma, siis kadugu, aga vähemalt jäägu sellest rikkumata mälestus. Nagunii tegutsevad vanad saurused nagu Skepticism või Esoteric edasi, ning muud polegi ju vaja - nende kummagi viimased plaadid (ilmunud 2008. aastal) olidki praktiliselt viimased jalustrabavad funeral doom-teosed. Vot.

Aga see selleks - ma ütlesin ära, mida ma oma lemmikmuusika tulevikust arvan, ja oma edasistes kirjutistes katsun uusi kurvastusevalaguid vältida. "Inanimus"'est peaks ehk ka veidi rääkima, kuigi tegelikult andsin ma olulise juba edasi. Aabsynthum mängib mitte väga aeglast, mitte väga kiiret funeral doomi (žanrisiseses kontekstis muidugi). Kitarride ja sündikasutuse suhe on võrdlemisi neutraalselt paigas ja peaks meeldima nii ambientlike helimaastike kui raskema saundi austajatele. Vokaaliks on üsna harilik, aga mõjuv ning strateegiliselt paigutatud rögin. Kogu kompott tekitab sellise keskmiselt rusuva retke üle parajalt süngete mustade metsade. Mustrit märkasite? "Neutraalne", "harilik", "keskmine"? MOTT.

Muidugi ei saa eitada, et "Inanimus" on igas mõttes kvaliteetne ja kuulamist vääriv album. On ju tänaseks enamik matusemuusikabände end mõne enam-vähem normaalse plaadifirma hõlma alla poetanud - Aabsynthumi kaitseingliks on Marche Funebre Productions, venelaste Stygian Crypt'i otseselt funeral doomile spetsialiseeruv allharu, mis päris saasta tootjaid vastu ei võta. Siit ka väike moraal, et kui ansambel on Venemaalt, või käitleb seda mõni idanaabrite firma (nt Solitude Productions), siis on suure tõenäosusega tegu hea doomiga.

Et see jutt "Inanimus"'e pealt kogu aeg mujale kisub, siis ma pikalt enam ei punni. Vanad duumifännid, kui keegi neist seda blogi lugema peaks, võivad mõttes Aabsynthumit võrrelda "The Monad of Creation"'i eelse Mournful Congregationiga. Hilisemast ajast on teinud üsna sarnast muusikat ka Night Of Suicide, kes tänavu muide uue plaadi "Desire" ilmutas, mis ka kuulamist väärib. Üleüldse soovitan kõigil palju funeral doomi kuulata ning bände plaatide ostmisega toetada - nii kauaks, kui seda kraami üldse saada on...

Paremad lood: ...at the Hour of Death

7/10



MySpace, Facebook, Encyclopaedia Metallum

Wolfchant - Call of the Black Winds

Blogger.com võttis minuga just ühendust ning sõimas näo täis, kuna kõik need folk metali fännid, kes minu blogi külastavad, ummistavat serverid ära. Hea töö, mehed - siin on teile veel üks sinna auku arvustus!

Wolfchant on üks neist rahvaliku metalli teise suurusjärgu bändidest, mis visalt oma liini ajanud ja mitmeid albumeid ilmutanud, kuid mitte kuidagi suutnud päris pinnale tõusta. Umbes nagu Adorned Brood, kes on ka Saksamaalt ja veel vanema ajalooga. Ausõna, viimasest on mul lausa kahju - nad ilmutavad vahelduva eduga väga head kraami ("Asgard" ja "Erdenkraft", khm!), kuid harva saavad mõnes suuremas zine'is vastukaja või pääsevad kuhugi aastaedetabelisse. Wolfchantil on üsna samasugune saatus, kuid neist mul kahju pole, sest pahatihti on nende muusika lihtsalt pask. Näiteks albumil "Call of the Black Winds".

Saksamaa on metali suhtes üldse üks pentsik paik. Ühelt poolt on neil ju kõva thrashiskene, kuid samas nimetatakse meie maal "Saksa heviks" seda kihti, mis on Saku Rocki purgi põhjas. Neil on olemas terve trobikond tegelasi, kes kitarrikeevitamise kõrvale mingit naljakat rahvapilli puhuvad, kuid sedalaadi muusika on Saksa täpsusega treitud ainult tolle suure kultuurrahva esindajatele mõistmiseks. (Ja kui juba kurtmiseks läks, siis on neil ainult üks tõeliselt hea doomibänd, Worship.)

Igatahes, tagasi Wolfchanti juurde tulles pean ma tõdema, et reegel kinnitab reeglit ning keegi peale fritsude endi ei suudaks bändi käesolevast albumist täit mõnu tunda. 2007. aasta plaat "A Pagan Storm" oli mis ta oli, aga vähemasti suutsid Ensiferumlikud elemendid suurema pahnast muusikas summutada. "Call of the Black Winds" on aga oma suure eeskuju unustanud, kõlades nagu vilets segu fritsude uhkusest Subway To Sally'st ning Turisasest, mille tähelend ilmselgelt ühtegi juustususe poole püüdlevat folk metal bändi mõjutamata jääta ei saanud. Lihtsamasse keelde ümber pandult on tänavuse Wolfchanti muusika nagu Turisasel, ainult ilma energia ja hea produktsioonita, ning vokaal nagu Subway To Sally'l, ainult veel masinlikum ja tuimem. Kui eelpoolmainitud Saksa hevi peaks tahtma vähesest liikumisest tingitud südamepuudulikkusse surra, siis tasuks tal just Wolfchanti moodi kõlada.

Vot sihuke ongi "Call of the Black Winds" - täiesti ilma entusiasmita tehtud ebaoriginaalne album. Ma annan talle hindeks neli punkti, aga ainult sellepärast, et taustal mängides ei seganud ta mind karvavõrdki, ning samuti laulusõnade pärast, mis tahtmatult kõlavad nagu 15-aastase algaja pläkimehe katsed mõtestatult kristlust vihata. Seda muljet ei aita sugugi purustada bändipilt, kus liikmed on enda vormist väljas ülakehad nii palju ketšupiga kokku mäkerdanud, kui kodus olnud Hellmann'si pudelist tuli. Et kui niisugune kirjeldus teis huvi peaks äratama, siis tasub uurida, mis asi see Wolfchant on. Muul juhul hoidke heaga eemale.

Paremad lood: mitte ühtegi meeldejäävat lugu, uskuge mind. Aga lugege bändi biograafiat nende FB lehelt. Sealt saab häid poisslapse nimesid. "Norgahd" on juba ära bronnitud.

4/10


MySpace, Facebook, Encyclopaedia Metallum

Cosmos Laguna - Karma Cleaner

Täna tahan ma teile jutustada ka - ja ma luban, et see ei saa traditsiooniks - millestki ebametalsest. Nimelt pistis kodanik Trash, kes on meie liiduvabariigis juba teatava staatuse omandanud seoses tema tänuväärse tööga nišimuusika populariseerimise alal, mulle pihku ühe tema enda välja antud plaadi ning tahtis, et ma sellest kirjutaksin, sest ma olen ju teada-tuntud electronicafänn. Hea küll, ma tunnistan ausalt ja uhkusega, et oman üsna kitsast muusikamaitset, kuhu vaibakloppimine - ametlik termin kõige elektroonilise kohta, mis pole ambient - harva sisse mahub. Aga keegi ei või öelda, et ma Cosmos Laguna'le ausat võimalust ei andnud ning et ma seda pärast kahetsenuks.

Uhh... vajutage mõnele allpool olevale lingile, et teada saada, kuidas "Karma Cleaner" kõlab, sest mina seda küll kirjeldada ei oska (kõik, mida ma elektroonilise muusika žanrideks jaotumisest tean, pärineb Ishkuri saidilt (ja ma ei tea ikka midagi :))). Seda ütlen ma küll, et konformistlikke helisid siit ei kuule ning - Jumal tänatud! - normaalsusest on asi kaugel. Osad lood on täitsa meloodilised ja kummaliselt rahustavad, ehkki see on pigem niisugune rahu, mis valdab surnuks külmuvat inimest, ning teised lood on jälle sellist sorti agressiivsete biidivalangutega, mis tähelepanu nõudes sinu ees hüppavad ning kätega vehivad, et vahepeal ära joosta ja siis jälle röökides tagasi tulla. Igal juhul võib Cosmos Lagunat nimetada atmosfäärimuusikaks ja enamik palasid on tripid läbi ulmeliste maastike, kus füüsikaseadused on leebemad ning kus tõenäosus kohata lumeinimeselt suhu võtvat Elvist on võikalt suur.

Tegelikult on lugude varieeruvus "Karma Cleaner"'is natuke liiga suur ning kõlalised üleminekud liiga järsud. Mina oleks lood teises järjekorras plaadile pannud ja juba seeläbi ühtsema muusikaelamuse tekitanud. Lisaks on paar pala (eriti "Please Don't Kill Me") minu kõrvale ülemäära veidrad ja robustsed - sobilikud ehk eraldi albumil välja anda koos muu ekstreemsema kraamiga, kui bändil seda plaanis teha on, kuid oma praeguses seisus natuke üldmuljet rikkuvad. Teine asi, mis mind segab, on vokaali puudumine. Jah, ma saan aru, sedasorti electronica ongi eeskätt instrumentaalne, kuid funeral doomi kuulajana võin ma öelda, et strateegilistesse kohtadesse paigutatud vokaal võib ülejäänud muusikat tohutult võimendada. Ning mida veidram laul/häälitsemine, seda parem (kui jutt juba matusemuusikale läks, siis Skepticismi kasutatud spontaanne deemonlik itsitamine on heaks näiteks - konkreetse laulu nimi ei tule praegu kahjuks meelde). Igal juhul arvan ma, et katsetamine poleks üldse halb idee.

Aga isegi oma praegusel kujul - hüpliku stiiliga ning puhtinstrumentaalsena - on "Karma Cleaner" ikkagi hea kuulamine. Kuna tegu on, nagu öeldud, atmosfäärimuusikaga, siis on oluline enne kõrvaklappide pähepanekut õige situatsiooni olemasolu kontrollida (minul oli selleks kosmoseteemaline arvutimäng "Galactic Civilizations", mille jaburad tulnukanäod ning psühhedeelilise kujuga tähelaevad albumi veidrate helidega väga hästi kokku sobisid). Muusikaga sobib hästi kokku ka plaadikujundus, eriti kaanepilt, mida te selle postituse alguses loodetavasti näete ning mis sisaldab keskaegset surmatantsustseeni koos ringitšillivate luukeredega. Näe, endalegi märkamatult suutsin ühes lõigus jõuda kosmosest keskajani - ja just niisugune Cosmos Laguna muusika ongi. Kontseptsioon on olemas - nüüd vaja vaid eksperimenteerida, lihvida ja veel kord eksperimenteerida.

Paremad lood: Underwaterwar, Memory Begins, boonuslugu

6/10


MySpace, Facebook, SoundClick

Funeral - To Mourn is a Virtue

Ei te teaksite - mul ei ole tegelikult midagi meloodilise doom metali vastu. Saladuskatte all võin öelda, et mõned säärase muusika esindajad lausa meeldivad mulle. Probleemseks muutub asi minu jaoks siis, kui kunagised karmima liini bändid hakkavad raadiosõbralikkuse peale mõtlema. Funeral on just selline ansambel, kellele tahaks fraki selga tõmmata ning saata Klassikaraadiosse intervjuud andma; kasutama niisugusi väljendeid nagu emotsionaalne spekter, mille mõistmiseks läheb tarvis konservatooriumiharidust ning impotentsust.

Te ilmselt jagasite ära, et ma ei alustaks arvustust niisuguste sõnadega, kui ma bändi kiita tahaksin. Damn right. Tegelikult on "To Mourn is a Virtue" peaaegu täielik pask ning asja teeb eriti nutuseks see, et kogu materjal on pärit nende 90ndate aastate demodelt, mis "tänapäevaseks" ümber töödeldud. Funeral on oma algusaegade stiilist käesoleva plaadini ikka väga pika maa maha käinud ja hästi see neile mõjunud pole. Kes ei tea ega nime järgi pakkuda ei oska, siis oli Funeral üks funeral doomi alustalasid. Hiljem läks nende muusika üsna järsult meloodilisema doomi poole ning lõpuks jõudsidki nad selle süldini, millest ma täna teile räägin.

Muidugi pole niisugune sündmuste käik ekstreemmetalbändide seas ainulaadne; samuti pole see automaatne fiasko - võtame või kuulsad nimed Katatonia ning My Dying Bride. Nende kahe muusika pole kaugeltki see, mis ta vanasti oli, kuid vähemalt suudavad nad pehmisdoomi luua kvaliteetselt ning seda tehes säilitada teatud väärikust. Funerali kohta ei saa sama öelda - kuulates tekib mulje, nagu oleks kogu albumi lindistanud Anders Eek üksinda, tinistades köögitaburetil istudes hajameelselt kitarri ning rääkides iseendale, kuidas tema musta BMW külge ehitatud katafalk lahti kipub põruma.

Võib-olla ma eksin; võib-olla peabki sel plaadil vokaal kõlama äraolevalt nagu gootirokkbändidel ning kitarrimäng nii vaoshoitult kui ilma juhet tagant tõmbamata üldse võimalik on. Kuid andke andeks, mehed, aga doomiüritustele teil sellise suhtumisega küll enam asja pole. Kaks soovitust - püüdke vähemalt 2006. aasta "From These Wounds"'i peal saavutatud taset hoida ning lubage oma frontmanil Andersil tema matusemuusikaprojekt Fallen uuesti käima lükata. Või kolige Soome - ehk aitab põtrademaa pinnase viljakus teil doomisädeme uuesti läita. Praeguses seisus aga pole teil mingit mõtet edasi tegutseda.

Paremad lood: Wrapped All in Woe (ainus kuulatav lugu!)

3/10


MySpace, Facebook, Encyclopaedia Metallum

Neoandertals - Ebu Gogo Gutting the Child

Arvustus on ingliskeelne ja asub siin.