Friday, January 6, 2012

Monolithe - Interlude Second

Tänavuse jaanuarikuu teisel päeval, kui enamus maailmast veel pohmelli välja magas, andsid mõned mehed juba duumi välja. Süüdlased olid ansamblist Monolithe ning üllitiseks nende teine EP, kandes vaimustavalt kreatiivset pealkirja "Interlude Second" (võite pakkuda, mis esimese EP nimi oli). Masendusmuusika sõbrad võivad mäletada, et see bänd lõi möödunud kümnendi keskpaigas oma kahe täispika albumiga "Monolithe I" ja "Monolithe II" päris kõvasti laineid ning üldiselt peeti neid tollal üheks paremaks funeral doom pundiks. Kahjuks hakkasid neil seejärel pillid tolmu koguma ning enne käesolevat EP-d olid keeled juba viis aastat vaikinud.

Minul on tunne, et varsti võib oodata mõne suurema reliisi ilmumist. Esiteks on bändi muusikas toimunud märgatav areng, minu kurvastuseks muidugi funeral doomist veidi eemale, ning "Interlude Second" on selles mõttes pigem pillimeeste proovikivi kui tõsiseltvõetav album. Mis ei tähenda, et tegu poleks tõsiseltvõetava albumiga, sest mängus on ikkagi üle poole tunni kvaliteetduumi, aga järgmine täispikk saab peaaegu kindlasti olema midagi tunduvalt suuremat ja uhkemat.

Loodan, et ka paremat, sest hoolimata muusika ilmselgest kvaliteedist on "Interlude Second" kuidagi külmaks jättev ja unine - ühe doom metal bändi jaoks üks hullemaid möödalaskmisi. Ansambel on läinud eksperimentaalsuse libedale teele ning ehkki siin-seal on kuulda päris huvitavaid helilisi konstruktsioone, on üldmulje kuidagi... tühine. Umbes nagu võrrelda päris Eiffeli torni ning tornist endast kolm korda rohkem maksma läinud arvutustehnikaga loodud 3D-imitatsiooni. Pealtnäha ilus ja uhke, aga mitte päris see. Väga kunstiline, aga puudub substants. Tummisust pole, noh. Kuna Monolithe on Prantsuse bänd, siis ei maksa niisuguse tendentsi üle ka imestada - mina nimetaksin seda "mandrieuroopa sündroomiks" ning juhiksin tähelepanu tõsiasjale, et see mõjutab ka teisi metaližanre ja produtseerib pehmetele ja poliitkorrektsetele ühiskondadele kohaseid "ohutuid" bände. Võtame asja kokku tõdemusega, et Monolithe pole enam nõnda monoliitne, kui ta vanasti oli, ning jätame teema sinnapaika.

Ikkagi ma soovitan kulutada 36 minutit oma elust ning "Interlude Second" ära kuulata. Võibolla arvate teie teistmoodi kui mina, sest, nagu ma juba rõhutasin, on see EP vaieldamatult kvaliteetne. Ja võibolla on see album lihtsalt heaks pilguheiduks moodsa doomi maailma. Kui teile meeldis Shape Of Despair'i kolmas plaat "Illusion's Play", siis kuulake kindlasti - nende kahe bändi areng on samasuunaline ja võrreldav, ehkki kõlavad nad erinevalt. Üldiselt... otsustage ise.

Muide, Monolithe arvab ka, et te peakside antud üllitist kuulama, aga raha ei taha. Küsige siit.


6/10

MySpace, Encyclopaedia Metallum

No comments:

Post a Comment