Viimane punkt kõigepealt: mikrofoni taha on tekkinud mingi tundmatu noor nägu nimega Stu Block. Neile, kes bändi ajalooga viimase kümne aasta jooksul tuttavad pole, teadmiseks: Iced Earth'i kuldaeg lõppes pärast albumit "Horror Show" 2001. aastal, kui käis tants kahe teatava torni ümber, mis laulja Matt Barlow'is nõnda patriootlikke tundeid tekitas, et ta metalist eemaldus ning politseinikuks läks. Meest hakkas asendama teine väärikas nimi Tim "Ripper" Owens, kellega loodi kaks kahjuks mitte kuigi hästi välja kukkunud plaati. Pärast seda tuli Barlow tagasi, et lindistada "The Crucible of Man", kuid kas polnud kadunud poeg hingega asja juures või oli terve bänd väsinud, ent ka see album ei õigustanud fännide ootusi. Umbes selles punktis olin ma suhteliselt kindel, et Barlow ja ninamees Joh Schaffer jäävadki koos keskpäraseid üllitisi välja andma, et vanaduspäevil veranda peal kiiktoolis istumiseks raha koguda.
Uus mees Stu Block on aga täiesti korraliku ja jõulise häälega vokalist ning meenutab kohati bändi eelmisi lauljaid, mis oligi ilmselt tema vastuvõtmise kriteeriumiks. Muidugi ei ole ta Matt Barlow – keegi ei ole, sest väärikama ja samas emotsionaalsema häälega vokalisti pole kogu heavy metalis olnud ei varem ega hiljem – aga oma osasse ta sobib, kuna parem mees on läinud. Ja ma ütleks, et Stu osa "Dystopia" tegemisel polnud kerge täita, sest ülejäänud bänd on vähemalt minu kõrva järgi küll nahast välja pugenud, et Iced Earth'i kunagine stiil tagasi tuua.
Nagu me paljude kurbade näidete varal teame, õnnestub vanade aegade tagasitoomine muusikas äärmiselt harva. "Dystopia" ei ole teine "Something Wicked", aga kuramus! ega nad liiga kaugelt mööda ka ei pane. Minu jaoks teevad power/heavy metali kuulatavaks meeldejäävad, nakkavate refräänide ja meloodiatega lood (mille massiline puudumine on peapõhjus, miks ma sellest žanrist juba aastate eest irdusin) ning uue plaadi peal on nad täitsa olemas – erinevalt kahest eelnevast albumist, mis olid lihtsalt monotoonsed, ning "The Glorious Burden"ist, mille rikkus ära liigne valgepea-merikotkaste poole õhkamine muusikalise kvaliteedi arvelt. "Dystopia"t mängitades võib kuulda Iron Maiden'ilikku energiat ja Barlow'i-aegsete Iced Earth'i laulude struktuuri, aga kahjuks ka ballaadilikke lugusid, mis kunstlikult aeglasemaks tehtud, et Euroopas pesitsevaid sukapüksihevi imalamaid vorme austavaid tegelasi rõõmustada.
Vähemasti algab plaat jõhkralt hea palaga ning see jätab tegelikult kuni lõpuni hea maitse suhu. "Dystopia" tundub muide pikem kui ta tegelikult on – kolmeteistkümnest loost vaid kaks ületavad viie minuti piiri – sest iga paari keskpärasema laulu järel tuleb üks pauer-refrääniga laul, mis kuulaja jälle käima tõmbab. No ja kurat, mida sa ühelt ajale jalgu jäävalt hevibändilt ikka tahad, eriti kui mainitud bänd liikmeid tihedamini vahetab kui kitarrikeeli (ma ei tea tegelikult, kas keeli vahetatakse tihti või mitte – pillimehed, uu?). Samm õiges suunas on igatahes astutud, täiesti mõttetuid palasid pole ning kui praegune koosseis püsima jääb (st kui diktaator Schaffer kedagi välja ei viska), siis ei näe ma põhjust, miks kunagine Iced Earth ei võiks veel jõulisemalt tagasi tulla.
Paremad lood: Dystopia, Anguish of Youth, Tragedy and Triumph
7/10
Koduleht, MySpace, Facebook, Encyclopaedia Metallum
No comments:
Post a Comment