Tõenäoliselt mõtlevad minu kallid lugejad praegu, et see pole ju võimalik. Võibolla ma natuke liialdasin. Aga vähemalt pool uuest plaadist on veider segu Ida-Euroopa pagan metalist ning Vaderi hõbekõri Peter'i laulmisstiilist. Viimane tähendab seda, et Keith Fay õppis laulma lühikeste, ähvardavate fraasidena - umbes nagu lubaks tänaval kellelegi peksa anda - antikristlusest ja muust säärasest ning eriti sõjast. Olles end Ove soovitatud Iiri mässuviisidest haigeks kuulanud, võin ma öelda, et IRA laulikud ei kõla ka nii tigedalt.
Albumi teine, väiksem pool on Cruachani klassikalise folgises stiilis. Üleminek kahe vormi vahel toimub järsult ning see ei ole kunagi hea. Ühel hetkel toimub vihane keevitamine, ja laul hiljem hakkab naisvokaal rahvapillide taustal midagi niutsuma. Kes see naisuke on, jääb mulle saladuseks, kuna Karen Gilligan läks interneti väitel vahepeal bändist minema. Võibolla sellepärast kõlabki terve "Blood of the Black Robe" nõnda pahaselt ja negatiivselt, et viis iiri meest peavad ühte ruumi niimoodi jagama, et kõik instrumendid ja soovitavalt ka näolapid terveks jääksid. Tähendab, folgiosa polegi ju nii paha. Kunagisel tasemel mitte, aga bändiliikmed valdavad pille ilmselge osavusega ja see on juba edasiminek keskmise folk metal grupi ees, kes oma häälestamata flöödid heal juhul õigesse kehaõõnsusse pistavad.
No mida ma lõpetuseks ütlen? Cruachan üritab teenindada nii aktsiabörsi kombel kõikuva populaarsusega folgiskenet kui põranda all letargitsevaid pläkifänne, rahuldamata täielikult kedagi, kuid tõestades, et pillitorust neil ikka veel midagi tuleb.
Paremad lood: Primeval Odium, The Nine Year War
5/10
MySpace, Facebook, Encyclopedia Metallum
No comments:
Post a Comment