Moonsorrow - Varjoina Kuljemme Kuolleiden Maassa

Kunagi tulevikus loevad inimesed ülemaailmset folk metal-zine'i "Folkedraal" ja meenutavad selle tagasihoidlikke alguspäevi Doomkiriku nime all, kuigi juba esimeste postituste aritmeetiline keskmine oli tugevalt folgi kasuks. No loodame, et nii siiski ei lähe. Nimelt suutsin ma vähemalt viis aastat tagasi folk metali oma elust üsna edukalt minema tõrjuda (otsi Cruachani postitusest märksõna "häälestamata flööt" ning googlest "Metsatöll" või "uksest ja aknast"). Kuulasin ainult põrandaaluseid bände, millest enamike nimesidki ma tänaseks ei mäleta, ning kohustuslikumaid-paremaid teosed nagu Manegarmi ülihea "Vargstelen" (2007) või võluvat lauluneiut nimega Masha Scream sisaldava Vene ansambli Arkona kuulsaks teinud "Ot Serdtsa K Nebu".

Moonsorrow oli "Kivenkantaja" aegadel ikka väga mõjuv bänd ja - tagantjärele kuulates - ega ta hiljemgi viletsaks ei muutunud. See pika nimega üllitis, mida ma täna arvustan,on neilt kümne aasta jooksul kuues täispikk. Niisugune ilmumissagedus on tavaliselt ohumärk, olgu siis konveiermeetodil tegutseva bändi kohta või säärase geeniuse kohta, kes maailma pöörlemisest ette jõuab ning säärases tempos vapustavaid unikaalseid plaate tekitab, et arvustajad mõnust lihtsalt lõhkevad. Moonsorrow pole ühte ega teist; pigem lihtsalt... stabiilne. "Varjoina blaa-blaa" juures võib kuulda väikest arengut sinna, mõne euro võrra suurenenud stuudioeelarvet tänna, aga põhiliselt jõulist viking metalit ja täie rauaga.

Tänane Moonsorrow on oma loomuses nii soomelik, kui üldse olla saab. Jah, laulja laseb aeg-ajalt kuuldavale kaamose keskmest pärinevaid südantlõhestavaid karjeid, mida Soome külmas kliimas suudab taluda vaid Absolut'iga karastatud põdrakõri, ning muus osas kopeerivad nad Amorphise käike, mattes neid igas põhjanaabrite muusikapoes müüdava de-amorfisatsioonimooduli(TM) abil heliseinte alla, mis on tihked kui keltsastunud mätas kusagil Karjala kolkas. Kas vajab veel mainimist, et kogu kompott on reibas ja kerge kuulata? Ilmselt mitte. Küll aga pean vajalikuks hoiatada, et plaat läheb lõpupoole üheülbalisemaks ning tagantjärgi võib juhtuda, et mälus sulab muusika kokku mingiks umbkaudseks kitarrikäiguks, mis stereotüüpsena kõike meenutama jääb. Arvestades seda, et lood on Doomkirikus mainimise vääriliselt pikad - st üle kümne minuti, arvestamata lühikesi interlüüde - siis tasub ehk iga laulu vahel väike paus pidada.

Lisamärkusena paluksin Moonsorrow'i kollektiivilt vabandust, kui nad seda blogi juhtuvad lugema. Nimelt on mul kalduvus juba bändi esimeste albumite aegadest neid rootslasteks pidada. Vääramatu regulaarsusega, aga mitte pahast tahtest. Üleüldse kipun ma soomlastele omistama erinevaid atribuute, mida nad tegelikult ei oma. Näiteks ükskord väitsin ma kapitaalselt pilves Pasi Koskinenile, et ta laulis Shape Of Despairi esimesel plaadil, kuni mees seda isegi uskuma jäi ja autogrammi ära andis. (HINT: ta ei laulnud seal). Loodan, et Moonsorrow'iga kunagi samasugust intsidenti ette ei tule. Lisamärkuse lõpp; head plaadi kuulamist. :)

Paremad lood: Tähdetön, Muinaiset

7/10


MySpace, Facebook, Encyclopedia Metallum