Forgotten Tomb - Under Saturn Retrograde

Omal ajal oli Forgotten Tomb üks bände, mida ma enim kuulasin. Nende kolm esimest täispikka albumit olid black/doom'i nimelise väheesindatud muusikažanri suurepärasteks näideteks. Neljas album "Negative Megalomania" võttis suuna nn. suitsiidipläki poole, mis on tõeliselt mõttetu stiil ja mille epideemiline levik on üks põhjustest, miks ma viimase viie aasta jooksul black metalist võõrandunud olen (peapõhjus on siiski moodsa pläki tehnilise ja eksperimenteeriva peavoolu veelgi epideemilisem levik ja üha suurenev distantseeritus stiili algsest vormist). Neljas album tõi mängu ka puhta vokaali ning mitmete black metal bändide seas levinud hirmsa tendentsi tüdida ära traditsioonilistest teemadest ning hakata laulma sellest, kui kõvad mehed nad ikka on ja kui palju nad oma noori fänne vihkavad (vt. Darkthrone).

"Under Saturn Retrograde" rehabiliteerib bändi minu silmis päris tublisti. Vanu aegu ei saa me ilmselt kunagi tagasi, aga vähemalt on ära kaotatud suitsiidipläkilikud sulgkerged ja täiesti munadeta rifid. Uus Forgotten Tomb on omal moel täiesti jõuline ja moodne (võeh, kuidas ma seda sõna osades kontekstides vihkan) black metal. Nende algne Katatonia "Dance of December Souls"'ist inspireeritud doom on muusikast muidugi praktiliselt kadunud, aga minu käest näe keegi ei küsinud. Ma mõistan muidugi, et on olemas hulk inimesi, kelle hinges vana Forgotten Tomb nii palju tinaseid kellukesi helisema ei pane ja kes seetõttu värskemat kraami paremini hinnata oskavad. No edu neile. Mina jään puristiks surmani, aga võibolla panen "Under Saturn Retrograde"'i enne seda veel mõned korrad peale.

Paremad lood: Downlift, Under Saturn Retrograde part II, Spectres Over Venice

6/10


MySpace, Facebook, Encyclopedia Metallum