Monday, June 18, 2012

Morgue's Last Choice - 7511

Morgue's Last Choice'iga olen ma varemgi kokku puutunud: detsembris arvustasin nende ühisplaati EDASI-nimelise bändiga ning aastate eest kirjutasin nende täispikast albumist "Killer Fungus". Tänaseks on neil taas ilmunud uus täispikk, millega on loomulikult kaasnenud stiilivahetus (MLC on läbi oma ajaloo eksperimenteerinud mitmesuguse elektroonilise muusikaga ning seganud seda ka metali süngemate vormidega). Kui žanrinimetus "õõvamüra" teis huvi tekitab, siis olete õige albumi lainel. Märksõnadeks olgu mehaanilised helid, tõrrepõhjast kostuv midagi arusaamatut pomisev vokaal ning loomulikult aeglane ambient.

Hoiatan kohe alguses ära, et "7511" ei ole mõeldud taimetoitlastele ega üldse neile, kes armastavad meie neljajalgseid sõpru. Nimelt on plaadi temaatikaks tapamaja ja selle asukad. Kuus lugu üheksast kirjeldavad helide keeles erinevaid tapamajas leiduvaid ametikohti ja nende igapäevast leivateenimist. Seda muidugi mitte dokumentaalfilmi võtmes, kus taustal kõlab liftimuusika ning viisaka olemisega vabrikutöötajad euronõuete järgimise kohta intervjuusid annavad, vaid natuke... teistmoodi.



"Rümbatükeldaja" avab plaadi ja näitab paari minuti järel ära, mis sorti kraamiga tegu on, kui kostuma hakkavad hääled, mis meenutavad veel elavate (ent juba tükeldusel olevate) sigade kisa ja veiste korinat. "Konditustaja" tööd võib kuuldu alusel kirjeldada kui saatanakummardamist tuhandete mädanevate jõehobude taustal, kes sisemiste gaaside survel ükshaaval lõhki purtsatavad. Kõige parem atmosfäär on aga minu arvates loos "Nülgija", kus efektidesse uputatud rögisev vokaal ning kummalised taustahelid tekitavad tõesti mulje, et oled tunnistajaks mingile loomanülgimise eriti brutaalsele vormile. Niisuguste lugude kõrvale on lisatud ka instrumentaalseid vahepalu, mis tutvustavad süntesaatori piiramatuid kasutusvõimalusi müstilis-sürreaalsest ambientist kuni orelimuusikani.

Nagu te arvata võite, ei ole "7511" kõigi jaoks. Põhiline sihtgrupp saab kahtlemata olema sünge elektroonilise muusika skene. Ka inimesed, kellele meeldivad funeral doomi räpasemad esindajad nagu Senthil ja Black Bile, võivad siit endale midagi leida. Loomulikult on "7511" pimeda ruumi ja heade kõrvaklappide muusika. Teises toas mängiv raadio ja lahtisest aknast kostuv pühapäevane tänavamüra võivad hapra atmosfääri lõhkuda. Õiges meeleseisundis aga avab see album ukse masinliku kurjuse ja rebeneva liha süngesse maailma. Kui teile istuvad splatter-filmid, siis pange mõni aegluubis käima ja kuulake seda plaati. Või siis (vabandan enesereklaami pärast!) lugege muusika kõrvale minu kirjutatud gore-horror-juttu "Verepulm vaksalis".

Kogu selle aja mõtlesin ma, et ei tahaks kuidagi klišeede kasutamisse laskuda, aga tutkit: MLC on saavutanud selle, mida on üritanud paljud mõttekaaslased, neist enamus edutult: loonud muusikat, mis kõlab, nagu pärineks otse põrgust. See on moodsa aja põrgu; tule ja väävli asemel on konksude otsas rippuvad tukslevad lihakehad ning sarviliste kuradite asemel käivad ringi põlledes timukad. Õõvastav ja kalk, ent omal ülepingutatud moel jõhkralt realistlik – kuid kas see polegi ekstreemse muusika ideaal?

Paremad lood: Rümbatükeldaja, Nülgija, 7511

8/10


MySpace, Facebook

1 comment: