Aabsynthum - Inanimus

Järgnev jutt on eelkõige neile, kes tahaksid teada maagilise sõnakombinatsiooni funeral doom tähendust. Kui te eriti lugemismaiad pole, siis vajutage mõnd allpool toodud linki ja kuulake bändi Aabsynthum helinäiteid. Just niisugune ongi funeral doom, või vähemalt selle stiili "keskmine" esindaja. Ühtlasi rõõmustage/kurvastage, sest te olete rongist maha jäänud. Või nagu kogu skene juba mõned aastad teadnud on, doom metal is dead. Aga miks ma sellest praegu räägin? Sellised pisaraist nõrguvad väited ilmuvad tavaliselt ju siis, kui üks või teine bänd on mõne eriliselt käkiga maha saanud on, kuid "Inanimus", nagu altpoolt lugeda võib, sai minu käest soliidsed 7 punkti.

Vaata, algaja duumikuulaja - kui taolisse nišimuusikasse hakkavad ilmuma "keskmised" ansamblid, siis on tegu kas suure muutuse või suure hävingu ettekuulutamisega. Black metal jõudis sinna üheksakümnendate teisel poolel ning hakkas muutuma (halvemuse suunas). Funeral doom, ma loodan, sureb välja, sest tegu on loomult nõnda jäiga ja spetsiifilise stiiliga, et minu süda ei kannataks, kui hakkaksid tekkima igasugu uuenduslikud vormid, mis algkuju paratamatult rüvetaksid. Kui hea muusikažanr peab kaduma, siis kadugu, aga vähemalt jäägu sellest rikkumata mälestus. Nagunii tegutsevad vanad saurused nagu Skepticism või Esoteric edasi, ning muud polegi ju vaja - nende kummagi viimased plaadid (ilmunud 2008. aastal) olidki praktiliselt viimased jalustrabavad funeral doom-teosed. Vot.

Aga see selleks - ma ütlesin ära, mida ma oma lemmikmuusika tulevikust arvan, ja oma edasistes kirjutistes katsun uusi kurvastusevalaguid vältida. "Inanimus"'est peaks ehk ka veidi rääkima, kuigi tegelikult andsin ma olulise juba edasi. Aabsynthum mängib mitte väga aeglast, mitte väga kiiret funeral doomi (žanrisiseses kontekstis muidugi). Kitarride ja sündikasutuse suhe on võrdlemisi neutraalselt paigas ja peaks meeldima nii ambientlike helimaastike kui raskema saundi austajatele. Vokaaliks on üsna harilik, aga mõjuv ning strateegiliselt paigutatud rögin. Kogu kompott tekitab sellise keskmiselt rusuva retke üle parajalt süngete mustade metsade. Mustrit märkasite? "Neutraalne", "harilik", "keskmine"? MOTT.

Muidugi ei saa eitada, et "Inanimus" on igas mõttes kvaliteetne ja kuulamist vääriv album. On ju tänaseks enamik matusemuusikabände end mõne enam-vähem normaalse plaadifirma hõlma alla poetanud - Aabsynthumi kaitseingliks on Marche Funebre Productions, venelaste Stygian Crypt'i otseselt funeral doomile spetsialiseeruv allharu, mis päris saasta tootjaid vastu ei võta. Siit ka väike moraal, et kui ansambel on Venemaalt, või käitleb seda mõni idanaabrite firma (nt Solitude Productions), siis on suure tõenäosusega tegu hea doomiga.

Et see jutt "Inanimus"'e pealt kogu aeg mujale kisub, siis ma pikalt enam ei punni. Vanad duumifännid, kui keegi neist seda blogi lugema peaks, võivad mõttes Aabsynthumit võrrelda "The Monad of Creation"'i eelse Mournful Congregationiga. Hilisemast ajast on teinud üsna sarnast muusikat ka Night Of Suicide, kes tänavu muide uue plaadi "Desire" ilmutas, mis ka kuulamist väärib. Üleüldse soovitan kõigil palju funeral doomi kuulata ning bände plaatide ostmisega toetada - nii kauaks, kui seda kraami üldse saada on...

Paremad lood: ...at the Hour of Death

7/10



MySpace, Facebook, Encyclopaedia Metallum