Wolfchant on üks neist rahvaliku metalli teise suurusjärgu bändidest, mis visalt oma liini ajanud ja mitmeid albumeid ilmutanud, kuid mitte kuidagi suutnud päris pinnale tõusta. Umbes nagu Adorned Brood, kes on ka Saksamaalt ja veel vanema ajalooga. Ausõna, viimasest on mul lausa kahju - nad ilmutavad vahelduva eduga väga head kraami ("Asgard" ja "Erdenkraft", khm!), kuid harva saavad mõnes suuremas zine'is vastukaja või pääsevad kuhugi aastaedetabelisse. Wolfchantil on üsna samasugune saatus, kuid neist mul kahju pole, sest pahatihti on nende muusika lihtsalt pask. Näiteks albumil "Call of the Black Winds".
Saksamaa on metali suhtes üldse üks pentsik paik. Ühelt poolt on neil ju kõva thrashiskene, kuid samas nimetatakse meie maal "Saksa heviks" seda kihti, mis on Saku Rocki purgi põhjas. Neil on olemas terve trobikond tegelasi, kes kitarrikeevitamise kõrvale mingit naljakat rahvapilli puhuvad, kuid sedalaadi muusika on Saksa täpsusega treitud ainult tolle suure kultuurrahva esindajatele mõistmiseks. (Ja kui juba kurtmiseks läks, siis on neil ainult üks tõeliselt hea doomibänd, Worship.)
Igatahes, tagasi Wolfchanti juurde tulles pean ma tõdema, et reegel kinnitab reeglit ning keegi peale fritsude endi ei suudaks bändi käesolevast albumist täit mõnu tunda. 2007. aasta plaat "A Pagan Storm" oli mis ta oli, aga vähemasti suutsid Ensiferumlikud elemendid suurema pahnast muusikas summutada. "Call of the Black Winds" on aga oma suure eeskuju unustanud, kõlades nagu vilets segu fritsude uhkusest Subway To Sally'st ning Turisasest, mille tähelend ilmselgelt ühtegi juustususe poole püüdlevat folk metal bändi mõjutamata jääta ei saanud. Lihtsamasse keelde ümber pandult on tänavuse Wolfchanti muusika nagu Turisasel, ainult ilma energia ja hea produktsioonita, ning vokaal nagu Subway To Sally'l, ainult veel masinlikum ja tuimem. Kui eelpoolmainitud Saksa hevi peaks tahtma vähesest liikumisest tingitud südamepuudulikkusse surra, siis tasuks tal just Wolfchanti moodi kõlada.
Vot sihuke ongi "Call of the Black Winds" - täiesti ilma entusiasmita tehtud ebaoriginaalne album. Ma annan talle hindeks neli punkti, aga ainult sellepärast, et taustal mängides ei seganud ta mind karvavõrdki, ning samuti laulusõnade pärast, mis tahtmatult kõlavad nagu 15-aastase algaja pläkimehe katsed mõtestatult kristlust vihata. Seda muljet ei aita sugugi purustada bändipilt, kus liikmed on enda vormist väljas ülakehad nii palju ketšupiga kokku mäkerdanud, kui kodus olnud Hellmann'si pudelist tuli. Et kui niisugune kirjeldus teis huvi peaks äratama, siis tasub uurida, mis asi see Wolfchant on. Muul juhul hoidke heaga eemale.
Paremad lood: mitte ühtegi meeldejäävat lugu, uskuge mind. Aga lugege bändi biograafiat nende FB lehelt. Sealt saab häid poisslapse nimesid. "Norgahd" on juba ära bronnitud.
4/10
MySpace, Facebook, Encyclopaedia Metallum
No comments:
Post a Comment