Funeral - To Mourn is a Virtue

Ei te teaksite - mul ei ole tegelikult midagi meloodilise doom metali vastu. Saladuskatte all võin öelda, et mõned säärase muusika esindajad lausa meeldivad mulle. Probleemseks muutub asi minu jaoks siis, kui kunagised karmima liini bändid hakkavad raadiosõbralikkuse peale mõtlema. Funeral on just selline ansambel, kellele tahaks fraki selga tõmmata ning saata Klassikaraadiosse intervjuud andma; kasutama niisugusi väljendeid nagu emotsionaalne spekter, mille mõistmiseks läheb tarvis konservatooriumiharidust ning impotentsust.

Te ilmselt jagasite ära, et ma ei alustaks arvustust niisuguste sõnadega, kui ma bändi kiita tahaksin. Damn right. Tegelikult on "To Mourn is a Virtue" peaaegu täielik pask ning asja teeb eriti nutuseks see, et kogu materjal on pärit nende 90ndate aastate demodelt, mis "tänapäevaseks" ümber töödeldud. Funeral on oma algusaegade stiilist käesoleva plaadini ikka väga pika maa maha käinud ja hästi see neile mõjunud pole. Kes ei tea ega nime järgi pakkuda ei oska, siis oli Funeral üks funeral doomi alustalasid. Hiljem läks nende muusika üsna järsult meloodilisema doomi poole ning lõpuks jõudsidki nad selle süldini, millest ma täna teile räägin.

Muidugi pole niisugune sündmuste käik ekstreemmetalbändide seas ainulaadne; samuti pole see automaatne fiasko - võtame või kuulsad nimed Katatonia ning My Dying Bride. Nende kahe muusika pole kaugeltki see, mis ta vanasti oli, kuid vähemalt suudavad nad pehmisdoomi luua kvaliteetselt ning seda tehes säilitada teatud väärikust. Funerali kohta ei saa sama öelda - kuulates tekib mulje, nagu oleks kogu albumi lindistanud Anders Eek üksinda, tinistades köögitaburetil istudes hajameelselt kitarri ning rääkides iseendale, kuidas tema musta BMW külge ehitatud katafalk lahti kipub põruma.

Võib-olla ma eksin; võib-olla peabki sel plaadil vokaal kõlama äraolevalt nagu gootirokkbändidel ning kitarrimäng nii vaoshoitult kui ilma juhet tagant tõmbamata üldse võimalik on. Kuid andke andeks, mehed, aga doomiüritustele teil sellise suhtumisega küll enam asja pole. Kaks soovitust - püüdke vähemalt 2006. aasta "From These Wounds"'i peal saavutatud taset hoida ning lubage oma frontmanil Andersil tema matusemuusikaprojekt Fallen uuesti käima lükata. Või kolige Soome - ehk aitab põtrademaa pinnase viljakus teil doomisädeme uuesti läita. Praeguses seisus aga pole teil mingit mõtet edasi tegutseda.

Paremad lood: Wrapped All in Woe (ainus kuulatav lugu!)

3/10


MySpace, Facebook, Encyclopaedia Metallum